Pühapäev, 28. juuni 2015

HAWAII: Mount Ka'ala

Üleeile sai vallutatud O'ahu kõrgeim tipp, Mount Ka'ala. Kõrgus 1227 meetrit merepinnast ja ilmselt kilomeeter kõrgusesse raja algusest. Matkasime vist kokku 6 ja pool tundi, aga koos bussisõitude ja passimistega läks 13 tunni kanti. Tripp algas 7.40 hommikul kodu lähedal bussikast, kust pidime kokku üle kahe tunni bussidega saare lääneossa sõitma. Tegelikult oleks pidanud kolme bussiga sõitma, aga õnneks saime nii edasi kui ka tagasi viimase otsa kastikaga. Mõlemal korral saime sõna otseses mõttes kohe auto peale, vedas.
Kõige raskem osa oli tegelikult raja algus, kus oli üle poole tunni mäkke kõndimist, aga kuna see oli palavas, päikese käes ja piisavalt suure nurga all, siis oli päris rõve. 
 
Varsti hakkas õnneks lõbusamaks minema, saime metsa vahele, kus polnud päikest ja sai puudest kinni hoida kui vaja. Normikad vaated hakkasid ka avanema puude vahelt, aga mitte midagi võrreldes sellega, mis tipus oli.


Mida üles poole, seda järsemaks läks (no shit Sherlock). Ühel hetkel algas tee kõrvalt võrgust aed, kust sai (lugeda: pidi) kinni hoidma, et mitte alla libiseda.


 
Lõbusaks oli alles minemas, sest ühel hetkel algas see osa, kus oli üles minemiseks vaja kasutada köisi.. Kusjuures ühes kohas oli kontreetselt 3 meetrine 90-kraadine kivisein ja köis. Awesome or awesome? Kui surnuks kukkumise ohtu poleks, siis ma siin ainult mägedes vist olekski :).
 
Tipus läks ka mudaseks ja niiskeks, nii et mu püksid on täiesti porised ning jalad (kuna ma kandsin lühkasid) täiesti ära kriimustatud. WORTH IT.
Tippu jõudes oli pikalt laudtee ja ei tundunud nagu mingit vaadetki olevat, ainult lennuradari vms punkt. Õnneks meile olid ühed matkajad vastu tulnud, kes ütlesid, et on mingi vaateplatvorm (vähemalt nii ma sain aru), kust on ülihea vaade.
Uuesti laugel maal, mõnituhat jalga kõrgemal

Vaateplatvormi polnud.. Aga oli üks VÄGA roostes konstruktsioon, kust alla kukkudes oli paarikümne meetrine kukkumine. Jah, me ronisime sinna otsa. Kerli sai küll sellega hakkama, et ta rahakott kukkus sealt alla, nii et ta pidi kuhugi alla võsastikku järele ronima.

Sutsuke roostet.

North Shore paistab.
Tagasiteel olid lihtsalt SUUUREPÄRASED vaated, aga kuna mu telo aku suri ära, siis ma pidin nutma ja ainult ajju pildid salvestama. Ehk veel kunagi tuleb veel.
Üles minek oli südamele raske, aga alla tulek oli lihtsalt ebamugav, sest niii libe oli ja ma käisin ilmselt 10 korda käna :D. Vaated olid alla tulles küll SUPER ja kurat vahepeal ikka imestasin, et ma mingitest kohtadest üldse olin üles saanud.. nojah.


Tagasi koju

Neljapäev, 25. juuni 2015

HAWAII: Koko Head

Nädal tagasi või nii käisin Koko Headil, 1048 trepiastet mööda vanu raudteerööpaid üles. Algul tundus, et esimene pool tuleb lebo ots, aga kuna trepiastmed olid tavalisest umbes kaks kuni kolm korda laiemad, siis oli terve matk korralik trenn.
Tubli mina kaotasin veel kohvripõhja oma päiksekaitsekreemi ära, nii et koju jõudes olid õlad ja reied korralikult põlenud. Lisaks, see ainus kord kui ma teelt kõrvale astusin, suutsin ma hüppeliigese verele tõmmata. Oli see kõik? Ei. Tark mina võttis ainult pool liitrit vett kaasa, mis muidugi üles jõudmise ajaks oli otsas. Bussikasse jõudes oli mul juba dehüdratsioonist peavalu ja muidu tore. Eks kuidagi peab õppima.. :D
Slängis Wealthy Valley ehk ropprikaste rajoon

HAWAII: Roadtrip


Üleeile käisin veits roadtrippimas. Alan Davise Beachil käisin snorgeldamas, Egiptusega ei anna võrrelda, aga päris huvitavaid kalu oli. Päris naljakas, kuidas kalad lainetega vees meetri võrra edasi-tagasi kanduvad ja tuimalt toimetusi edasi teevad.
Waikiki rand Honolulus on alati ülerahvastatud ja, nagu ma teada sain, kunstlikult laiendatud. Kui O'ahust sai turnismipiirkond, siis toodi rannajoone pikendamiseks liiva mujalt juurde. Sealne liiv on imelik, väga paksude teradega ning kleepub su keha külge nii, et ka vesi ei uhu seda maha, vaid liiva eemaldamiseks peab reaalselt nahka hõõruma.
Enamus Honolulust väljaspool asuvaid randasid on suhteliselt inimtühjad. Käisime Waimanalo Beachil, kus on pehme valge liiv, ujutavad lained ning puudega ääristatud rannaäär juhuks, kui soovida varjus olla. Perfektne või perfektne?
Waimanalo Beach
Roadtrippimise vaated on ulmehead.
Õhtul käisime Spitting Cave'i juures. See on elamurajooni ääres asuv cliffjumpide tegemise koht, kust hüpatakse 7-8 meetri pealt ookeanisse. Ohtlikuks teeb asja see, et ookean peksab vastu kaljusid ning hüppamise koht on täpselt koopa ees, kust lained purskavad tohutu hooga välja. Paar inimest on sinna hüpates ära ka surnud, sest veest välja saada on keeruline ning tormise ilmaga võivad lained paisata vastu kive surnuks. Meeldiv väljavaade.


Pühapäev, 21. juuni 2015

HAWAII: The Dead Man's Catwalk

Eile käisime korteri tüdrukutega The Dead Man's Catwalkil. See asub Waikikist 40 minutilise bussisõidu kaugusel, aga kuna meie tripp algas sellega, et minu ajupuudulikkuse tõttu ootasime valel pool teed bussi, siis kohale jõudsime umbes tund enne päikeseloojangut.
Eemalt paistab Koko Crater, kuhu otsa ma mööda 1048-astmelist treppi ronisin.
Matk ise oli taaskord suhteliselt lebo, paar kilti ülesmäge kõndimist. Tõsi, tee peale jäi umbes kolm aeda ja viisteist silti "Private property! No trespassing! Violaters will be prosecuted.", sest, nagu enamus matkasid Hawaiil, oli ka see tegelikult keelatud. Oih?
Sest miks peaks väike aiakene meid peatama.
Ka sellest koeraaugust tuli läbi ronida.
Ning sellest piirdest mööda.
Pole väga imekspandav, et eestlasi koheldakse kohati kui Ida-Euroopa immigrante, sest meie seadustesse suhtumise vahe võrreldes USAkatega on niivõrd suur. Vähegi toimiva alalhoiuinstinktiga ameeriklastel on respekt või vähemalt hirm jõustruktuuride ja reeglite ees, aga meie vestlus koosnes mõttekatketest, et peaks ikka mango- ja avokaadoraksus ära käima. Kõik, mis keelatud, seda kuhjaga.
The Dead Man's Catwalk on selline matk, kus 99% Hawaiil käinud eestlastest käivad ning mis on paljude Hawaii piltide kogus, aga kohapeal käies on ikka hoopis teine tunne. Esiteks, see tee, kus pildistatakse, on tunduvalt kitsam ja järsema lõpuga kui pildilt paistab ja teiseks, sinna saamiseks peab ikka parajalt turnima.
Pettumustvalmistavalt väike platvorm paistab.
Vaade polnud ka võrreldes paari eelneva matkaga midagi meeliülendavat, aga samas oli ilm pilvine ning ma olen juba imeliste vaadetega ära hellitatud.

 
Catwalki lõpp.
Üritab olla vaade.
Üles jõudmise ajaks oli kell juba väga palju, nii et tegime kerge photoshooti ja lubadusega parema ilmaga naasta hakkasime tagasi minema. Normaalsed inimesed oleks pimenevas võõras linnas läinud tuldud teed tagasi, aga... jah. Ronisime aiaaugust tagasi ning vaatasime - üks teerada keerab mööda mäge alla. Kui mugav. Jõudsime mingite kinni kasvanud treppideni, kust saime natuke veel allapoole, kuni trepid olid nii kinni kasvanud, et otsustasime minna mööda mingit natuke sissetallatud rada edasi. Ühel hetkel läks rada väga metsistunuks kätte ning kolm meist pöördusid tagasi.
Õige tee, mida valida. Viis pluss.
Algas paljutõotavalt.
Normaalsed inimesed pöördusid tuldud teed tagasi.
Meie Gerdaga läksime edasi ja üritasime ikka mööda mäge alla saada. Ühel hetkel lõppes ka see vähene rada ära ja Gerda detektiiviaju viis kokku, et sissetallatud rajad viisid ainult elektriliinideni. Mina ei jätnud jonni ja hakkasin suvaliselt põõsastiku vahelt alla kõndima, sest ei saa ju olla, et siit alla ei saa. Järgmisel hetkel olid ees mitmemeetrised kaljud, mis muidugi panid mu teele lõpu. Not. Ma olekski ilmselt seal kuskil surnuks kukkunud või ööbima jäänud ja järgmisel päeval surnuks kukkunud, kui Gerdal poleks olnud piisavalt kainet mõistust, et sundida meid tagasi minema. Mis seal siis ikka, ronisin järsakut mööda üles, tallusin lõikeheinade vahelt tuldud teed üles ning lõpuks jõudsin tagasi vaateplatvormi juurde, õnneks veel enne kottpimedat. Moral of the story? Hawaiil matkates shortcut'e ei võta.

Tagasiteel, seekord õigel rajal, kõndisime läbi klassikalise USA elamurajooni, kus ma pean järgmine kord raudselt stalkerlikult pilte tegema. Basseinidega majad, skulptuuridega kaunistatud aiad, ornamendid, ookeani-mägede-linna vaated... Nagu Gerda ütles, "kui saaks siin elada, siis oleks valmis järgmised kuradi 40 või 60 aastat pangalaenu maksma". Käid ringi ja vaatad suu ammuli, mis elu mõned inimesed elavad.
Lootsime tagasi saada pickup truckiga, sest meie buss enam nii hilja ei sõitnud, nii et oleksime pidanud ümberistumisega sõitma. Alguses ei vedanud, aga mõneteist minuti pärast peatus kastikas, kuhu mahutasime kuus inimest ära. Õnne jäi seekord väheseks, sest Waikiki asemel saime ainult miili võrra edasi ja kahe bussiga pidime ikkagi koju trippima. Vägemalt elusalt ja peaaegu tervelt.
Normaalhälvikud bussis.

Esmaspäev, 15. juuni 2015

HAWAII: Diamond Head

Olen nüüdseks Hawaiil olnud 6 päeva ja leidsin, et on viimane aeg võtta ette esimene matk. Hawaiilased kommenteerivad matka Diamond Headile kui "lihtsalt trenni", sest see on niivõrd lühike (1-1,5h edasi-tagasi). Endast möödumas nägin päris mitut mäkke jooksjat - 30 kraadises kuumuses ja lauspäikses. Ilmselt võtab harju(ta)mist.
Sisenemine kraatrisse
Algas väga laugelt
Edasi läks vähe kivisemaks. Meenutas TÕSISELT Hiina müüri teed.
Tunnelist veel veidi ülespoole.
Ja vaade!
Üks lahedamaid vaateid on see, kuidas elamurajoonid on lähevad kõrgele mäkke välja.

Üleval platvormi ääres oli kiri "Do not beyond this sign". Naturally, mul tekkis vastupandamatu soov keelatud platvormile minna. Passisin seal natuke aega ja mingi hetk kuulsin eesti keelt. Kaks teist eestlast - Kristiina ja Kristin (:D) olid ka Diamond Headile tulnud ja mõtlesid samuti üle piirde ronida... Eestlase mõtlemine.
Olime teisel platvormil pilte tegemas ja mingi hetk nägime, et neli inimest kõnnivad ka mööda rada meie poole. Alguses mõtlesin, et "millele me nüüd alguse panime", aga nagu välja tuli, siis... Veel neli eestlast. Olid meid eemalt vaadanud ja mõelnud, et "need on küll eestlased". Kes need ikka muud nii nahaalsed on.
 
Sõitsin Diamond Headile bussiga, mingi 15 minti sõit oli. Tagasiminekuks passisin bussikas, kui üks punases mersus kutt peatus bussika kõrval ja küsis, kuhu sõidan. Ta oli ka Waikikist läbi sõitmas ja võttis mu peale. Ma niiniiniinii naudin seda USA suhtumist, kus ei ole vaja teeselda, et sa ei kuule ega näe mitte kedagi, kes pole su tuttav. Pealiskaudne see on, aga elu on tohutult lõbusam.
Päikest! ☀

HAWAII: Kohal

Esimene emotsioon on juba üle läinud, aga kuna normaalset fotokat seni polnud, siis tuleb info kuuepäevase hilinemisega. Lennud olid erakordselt rõvedad, 26 h Tallinn - Amsterdam - Los Angeles - Honolulu. Passikontrollide ja viisaintervjuudega olid paljud varem hirmutanud, et küsitletakse pikalt ja blah blah blah, aga vähemalt minul läks kõik väga kiiresti. Elamise leidmisega Honolulul oli veits jama, sest jätsin (üllatus-üllatus) kõik viimasele hetkele, aga esimesed kolm ööd sain olla eestlaste juures, kes juba enne minu tulekut olid 11kesti 2-toalises korteris. Nojah :D. Vaade oli ulmeliselt ilus ning vaatamata kahele unetunnile 48h jooksul läksin esimesel õhtul siiski välja ja sain esimese ujumise ookeanis kirja. Pas mal.
LAX - Honolulu International otsa sõitsin Delta Airlines'iga ja no nende safety video oli küll 100% USA (https://www.youtube.com/watch?v=Vttuonfu2BM): Nyan Cat, Annoying Orange ja Harlem Shake ametlikus teadaandes on normaalne. Seal lennul serveeriti jooke juba jääkuubikutega, kohe näha, et Hawaii oli lähedal.
Hawaii lennujaamas
Õhtul 6st maandudes oli õhk endiselt lämbe ja väljas 25 kraadi (jahe õhtu ütlesid teised). Lennujaama töötajate vormid olid lillelised Hawaii särgid, tavakas. Sõitsin Shuttle'ga Waikikile, autos mängis Hawaii chillax muusika ja taevas oli topeltvikerkaar, algusega Honolulust. Äkki leian kullapaja? :) Ümbruskond on siin ikka ulmeliselt ilus, ka linnas kõndides paistab praktiliselt alati ühelt poolt ookean ja teiselt poolt vulkaanilised mäed. Linn läheb laugelt mäkke välja, nii et kesklinnast paistavad äärelinna rajoonid. Eestlaste korterist oli ulmehea vaade ka, nii et ma lihtsalt jõllitasin umbes viis minutit järjest ümbruskonda. Perfektne linn. Ma olen nii ära armunud sellesse kohta juba vähem kui nädalaga, et sorri, ma vist ei tule enam eales tagasi.
Topeltvikerkaar!
Esimene öö olin kindel, et magan 15 h järjest, läksin 10st õhtul magama ja ärkasin.. 5.20am vms. Ei olegi siin hiljem kui 7.20 ärganud, päike tõuseb ja linnud laulavad ja energiat on lõputult. 
Paljud mu esimesest korterist käisid päris pikalt tööd otsimas, 3-5 päeva või isegi üle nädala intensiivset applicationite täitmist ja CVde jagamist. Ma käisin printisin 10 CVd välja, läksin ühte kohta sisse ja sain ka kohe tööd, nii et sinna läks mu printimisele kulunud 10 dollarit küll raisku.. Nojah :D. Koht on Il Lupino, seal töötab peale minu ka eestlasest manager, kaks serverit, üks busser (vist, koristab laudu vms), kolm hostessi.. Koos minuga peaks vähemalt 7 eestlast tööl olema. Inglise keelt vist väga ei harjuta. Normaalne on ka see, et kohe esimesel päeval käis meil söömas Lindsay Lohan. Teine eeslasest hostess juhatas ta lauda ja alles lauas tundis hääle järgi ära. Ei tea, päris normaalne nägi välja, Hollywoodi press on ikka paras saast. Tööl pean olema kontsadega, mis sakib, aga nojah. Eks harjub.
Minu töökoht asub nende palmide taga paremal pool :D
Eile käisime Walmartis korterisse asju hankimas. Täielik pettumus, eestlased on selle nii üles haipinud, see pood on põhimõtteliselt Prisma, ainult mõttetumgi. Ja kallis. Normaalseid puuvilju on saada ainult Don Quijote poest, mis on jaapanlaste pood, kust saab ka reaalselt GMO ja mürkide vabu puuvilju, värsket liha-kala ja muud normaalset toitu. Walmartis tuli minuga rääkima üks kohalik, kellega lubasin matkama minna Stairway To Heavenile. Aprillis lõhkus selle eespoolse rajaosa torm ära, aga nagu ma teada sain, siis tagant poolt pääseb veel ligi. Win.
Saime 5 tüdrukuga stuudiokorteri, megapisike, aga elame ära, vähemalt on odav. Vaade on ropult hea, asub 441 Walina Street, stalkige mind, parempoolse rõdu peal istun praegu. Elame 10. korrusel, aga lift on 15.juulini kinni, nii et REIELIHASED! Wiii.
Vaade!
Siinne toit on NII KALLIS, eriti tervislik - 4 arbuusiviilu on Waikiki poodides 5 doltsi, karbike puuviljade-marjadega 6 doltsi.. Don Quijotest saab odavamalt, aga kui tahad midagi näksida ja kodu kaugel, siis.. jah. Esimese korteri eestlased õpetasid kohe ka odava toitumise nippe - Yougurtlandis töötab päris mitu eestlast ja sealt saab alati ka proovimise topse küsida, nii et lähed sinna ja proovid igat maitset ja ongi kõht täis. Kui midagi veel soovid, siis juustuburks mäkis on 1.02 vms. Burksi küll ei söö, aga suve lõpuks olen 300 kilo ja ma ei tee isegi nalja. Päriselt.
16 maitset frozen yogurtit. YUMYUMYUM.
Proovitopsikud
Rannas olen ka paar korda käinud. Waikiki rand on suhteliselt mõttetu, aga loodetavasti jõuan mõnusatesse randadesse ka.
Lainemurdjad
Aloha! ☼