Kolmapäev, 2. september 2015

HAWAII: Kuli'ou'ou Ridge Trail

Reisimise ja kooli tuhinas pole aega saanud kirjutada, aga mõnest heast asjast veel rääkida.
Ühel päeval võtsime Maribeliga ette matka Kuli'ou'ou Ridge Trailile. Nagu ikka O'ahul, pääsesime bussiga matkaraja algusest umbes poole tunni jalutuskäigu kaugusele, nii et saime veel üht kohalike elurajooni uudistada. Tegemist oli madalama keskklassi piirkonnaga, aga olenemata sellest nägi ka seal mõne tänava tagant teepervel seismas ebanormaalsete mõõtmetega maastureid. Selle piirkonna "eripära" olid igasugused huvitavad lilled ja õitsevad puud, mis teeäärsetes aedades kasvasid.

 







Hoe Hoe Street :D
Kuli'ou'ous on nii Ridge Trail kui ka Valley Trail, me valisime loomulikult selle, mis viis üles mäestiku harja peale. Rada oli O'ahu kohta väga lauge ja lühike, 2,5 tundi üles ja natuke vähem alla. Lootused väga kõrged polnud, piltidelt ei tundunud väga vaimustav (ära hellitatud laps), aga peab mainima, et rada oli üllatavalt lahe. Matkasime läbi kolme.. metsatüübi või midagi sellist :D. Keskmine vöönd oli paksult täis mingeid väga pikkade okastega männitaolisi puid, nii et kui kuumus välja arvata, siis lõhnas peaaegu nagu Eesti :). Kõige kodusem lõhn Hawaiil igastahes.

Ridge Trail üles mäge, Valley Trail alla.
Vahelduseks varjuline rada
Okkad jätsid peaaegu lume mulje, ülevalpool olid nad helekollased.

Lõpus pidi veel pingutama 200 trepiastet ülesmäge
Üles jõudes oli väga tuuline ja tegelikult olime pooleldi pilve sees, nii et kõik tipus tehtud vaadete pildid on ülevalt 50% hall mass. Oleks väga-väga tahtnud matkata mööda ridge traili edasi: kaljuserval looklev tee, iga paarikümne meetri tagant natuke köite abil üles või alla kaljuronimist ja ulmelised vaated. Kahjuks, VÄGA kahjuks pidin tegelikult umbes 3 tunni pärast tööl olema, kusjuures allaminek võttis poolteist+ tundi ja bussisõit tund, nii et olime graafikust väga maas, aga ma ikkagi trippisin mööda kaljuserva nats maad edasi-tagasi, kõigest järgmise kaljunukini, et natukenegi adrekat sisse saada. Järgmine aasta pean kindlasti vabal päeval võtma pikema matka ette lihtsalt mööda rada, mis mäestiku servapidi lookleb, sest need vaated ja kõõlumisest saadav adrenaliin on imelised.

Pilved? Pilved.








Alla kõndides jäi tee peale väga palju häid ronimispuid, nii et ma pidin iga teise tee kõrvale jääva puu otsa ronima ning pilti tegema.. Tulemuseks oli see, et raja lõpu me kiirkõndisime ja shortcuttisime ning viimased 10 minutit üldse sprintisime läbi elurajooni, mina pidevalt live bussiaegu tšekkides. Buss jäi 2 minti hiljaks, jõudsime täpselt enne bussi peatusesse ja ma jõudsin isegi õigeks ajaks (või klassikaliselt 1 minut hilinedes) tööle.


Neljapäev, 13. august 2015

HAWAII: Pearl Harbor

Üleeile käisime ära ühes põhilistest turistikohtadest - Pearl Harboris. Olin enamasti kuulnud, et koht on suhteliselt mõttetu, aga mulle jättis väga hea mulje. Kohapeal oli kaks muuseumi, allveelaev ning kaks laeva, mida sai külastada. 
Kõige tugevama emotsiooni jättis koolis õpitu ja reaalsuse kokkuviimine. Ajaloos sai õpitud teise maailmasõja lahingutest, lepingutest ja põhjustest ning Pearl Harbor oli lihtsalt nimetus millelegi, mis USA sõtta tõmbas. Käies siin ringi ning ning nähes muuseumi, mis on ehitatud täpselt Arizona uppunud vraki kohale, taustaks roheline palmisaar, muutus sündmuse nimi elavaks.
Pearl Harbori rünnakut olin kujutanud ette nagu Boston Tea Party't või muud väiksemat konflikti: keegi vaenlase laevake tegi merelt paar lasku ja sõda oli majas. Muuseumis näidati tegeliku rünnaku kohta filmi ja taktika ning kavandamine olid väga tänapäevased, eriti arvestades lennunduse ja sõjarelvade kiiret arengut. Pearl Harbori rünnakut kavandati (väidetavalt) ligi 6 kuud, rünnakus osales sadu lennukeid ning 6 suurt lennukikandjat ja merereis Hawaiile koosnes 6 päevast under radar sõitmisest. Sarnaselt tänapäevaste taktikatega hävitati kõigepealt õhuvägi - pommitati 6 õhuväebaasi üle O'ahu. Rünnak tuli kahe lainena ning enamus inimkaotusi tulid paarist täielikult hävinud sõjalaevast, 1000 inimelu kandis kaotati ainuüksi Arizona pardal. 
Meie külastuspäeval olid Pearl Harboris kohal ka kaks sündmuse üleelanut, kes pidid küll 7.detsembril 1941 olema mitte vanemad kui 15 ehk kindlasti mitte sõjaväelased, vaid lihtsalt tsiviilelanikud/muidu seotud. Ei kujuta küll ette, miks peaks keegi tahtma külastada kohta, kus paljud (sõbrad-tuttavad) on surnud ja mis on kannatust ning hirmu põhjustanud, aga ju siis on selline soov. 
Imestama pani, et mitmed (vähemalt 2-3) torpedo tabamuse saanud laevadest taastati ning need hakkasid paar aastat hiljem taas riiki teenima, kõik Titanicud ei jäägi uppunuteks. Rünnaku eesmärgiks oli ennetavalt hävitada USA sõjaline tugevus Vaiksel Ookeanil. Rünnaku põhilisi sihtmärke, lennukikandjaid, mingil kummalisel põhjusel sel päeval sadamas polnud. Ürita aga vihjata mõnele patriootlikule ameeriklasele, et rünnak oli ette teada ja saaksid tõenäoliselt väga kiiresti nuga või kuuli. Pearl Harborit külastades tuli jälle välja USA oksendamapanev marurahvuslus ning militaarsus. Ühel päeval Victoria's Secretsis olles kuulsin, kuidas üks naistöötaja rääkis teisele, et ta on mereväes reservväelane, lõi maailmapilt veidi kõikuma küll. Natuke ümbrust jälgides on igal pool sõjaväelastele soodustused ja eelistamine ning muu taoline jura.
 
Siit paarikümne meetri kaugusel plahvatasid kümned pommid
Teenistuses olnud inimeste lood


Allveelaev

Neljapäev, 6. august 2015

HAWAII: Pu'u Manamana

Eile oli vaba päev, nii et käisime Pu'u Manamana rajal matkamas. 75% rajast oli rõvedalt overgrown, kriimustas jalad-käed ära ning polnud ei huvitav ega adrenaliini tootmist soodustav, aga vähemalt sai 5 tundi trenni.
Pu'u Manamana raja algus ristub Crouching Lioni rajaga, nii et käisime ka sellel pisikesel kaljunukil ära.. Mingi hetk nägime lähedal lendamas doors off helicopter ride kollast kopterit, nii et näitasin neile aloha märki.. Mille peale kopteri piloot lendas meist 7-8 meetri kõrguselt üle pea nii, et ta keeras kopteri 90 kraadise nurga alla (ehk ilma turvavööta oleks kopterist välja pudenenud). Hawaii!
Reviewde järgi pidi Manamana rada olema väga ohtlik ja bla bla (sest 2 aastat tagasi oli üks naine seal surma saanud), aga täitsa mõttetu oli. Alguses pidi väga palju mööda tolmavat rada ilma köiteta üles ronima ja pärast nats kaljuronimist harrastama, aga 2/3 matkast kõndisime kõrgel mäeharjal asuva metsatuka sees, nii et ei saanud isegi aru, et oleme kõrgel.
Võimatu oli selle tolmu sees 70-kraadise kaldega mäest üles ronida



"Try not to die" sai paar korda korratud

Siinsed mäed on lemmarid
Enamus matka oli jalutuskäik metsas.. mis asus lihtsalt kilt merepinnast

Keset rada tuli järsku vastu..


Isegi bussikad on imelised

Classic USA
Täna oli teine vaba päev, nii et käisime Teelega väljas, ühes Hispaania stiilis söögikohas, mis asub katusel. Mängis live band, tantsiti salsat, batchatat, mereget ja suvalised kutid tulid ning võtsid tantsima. Siiani nutan sisimas, et varem seda kohta ei avastanud :). Mis teha, järgmine aasta siia tööle. Suuremad peod-tantsuõhtud pidid olema neljapäeviti ja iga kuu 5l, nii et äkki saab veel ikka paar korda külastada. Elu on endiselt aloha.

Teisipäev, 4. august 2015

HAWAII: Lanikai Pillbox Hike

Juba ammuilma tagasi käisime Maribeliga Lanikai Pillbox Hikel ja Lanikai Beachil. Imekspandavalt said nii Lanikai rannast kui matkast mu senised lemmikud.
Otsisime raja algust Google Mapsi abiga ning, nagu ikka, andis Google väga huvitava raja (stiilis "swim across the Atlantic Ocean"). Nagu hiljem välja tuli, alustasime matka raja lõpust, kuhu maani 99.9% inimestest välja ei kõnni, aga kust avanevad suuuuuurepärased vaated, miljon korda paremad kui pillboxide juurest. Lisaks sellele jõudsime teisipidi matkates välja kohe Lanikai ranna äärde, nii et ei pidanud isegi pikalt läbi elurajoonide kõndima. 
Matka alguses suutis giid (lugeda: mina) raja valikul mööda panna - rada läks kaheks ja loogiline tundus valida see, mis suundus otsemini raja tegelikku algusesse. Kümme minutit hiljem kõndisime Maribeliga rohtukasvanud mäeküljel, jalad igal sammul põlvili läbi taimestiku vajumas ja ise täielikes naerukrampides, et suutsime taaskord omadega täiesti mööda panna. Oh well, 15 minutit läbi võsa sumpamist ning jõudsime välja õigele rajale. Mitte küll sinna kanti, kuhu algul plaanisime, aga kõik läkski perfektselt. Meant to be ja blah blah blah. Rada ise oli väga lihtne, ainult natuke 15-30 kraadi all tõusva maa peal kõndimist ja juba olime paradiisis väljas.


 


 

 

Suhteliselt raja alguses kohtasime ühte kohalikku kutti, kellelt saimegi teada, et olime iseendite geograafilise positsioneerimisega nats mööda pannud. Ta oli vist tulnud üles, et vaadet ja vaikust nautida, aga me rikkusime selle itsitamise ja kilkamisega ära. Uuuuuups.

Harju keskmine lõõgastumiskoht
Lõpuks jõudsime raja algusesse välja
Lanikai rand oli veel mõni nädal tagasi jumala inimtühi (OK, võib-olla sattus hea päev ka), aga pärast seda, kui see rand valiti üheks ilusaimaks rannaks maailmas või muud fancypancyt, oli see nüüd viimane kord korralikult rahvast täis. Randa sai täiesti lambisest kohast, läksid kahe maja vahelt läbi ja seal oli trepp, mis lõppes meetri kaugusel helesinisest veest. Vesi oli täiesti kristallselge, meresinine (:D, tõesti sõna otseses mõttes selline, mida kutsutakse aqua blue) ja vahelduseks ka suuremate laineteta. Perfektne oleks seal ranna ääres elada, ei taha mõeldagi sellele.



Nummid majad olid seal rajoonis ka, ülilahedate detailide, katuste, postkastide jm-ga
Auto komplekside kompenseerimiseks

Siin sõidetakse palju ringi imelike paatidega, millel on mingi veetoe taoline asjandus ainult ühel küljel
Tagasi sõites käisime läbi ühest kohvikust, kus müüdi peamiselt Shaved Ice'i, mis on siin väga populaarne (aka turistikas). Proovisin sugar free siirupeid lootuses saada midagi naturaalsemat ja/või hapumat, aga asjata lootus - sugar free tähendas lihtsalt artifically flavored. Jälle üks õppetund - kui tahad siin midagi, mis pole üle soolatud/suhkrustatud/maitsestatud, ära söö! :D

Reede, 31. juuli 2015

HAWAII: Makapu'u Tom Tom Trail & Tide Pools

Eile käisin Makapu'u Tom Tom Trailil Lighthouse'i juurde ja hiljem Tide Poolside juures. Matk oli suht igav, vaated olid meh (jah, ma olen Hawaiil ära hellitatud). Tegin seda veits huvitavamaks ja ronisin kahes kohas mööda kaljut alumisele rajale. Lõpus suutsin end katki kriipida ka, sest lahtistele kividele astumine on võrratu mõte.. Aga muidu oli enam-vähem. Tide poolsid olid tunduvalt lahedamad kui matk - kividesse õõnestatud alades seisis lainetega sinna kandunud vesi, nii et täiesti ookeani ääres olid põhimõtteliselt siseveekogud. Soolase veega, aga muidu oli lebo päevitada 30 cm-s vees, ei hakanud liiga palav :). Äärealadel käisid suuremad lained üle Tide Poolside serva ja pritsisid päris võimsalt, korralik veeshow.
Mõttetu vaade jeps :D
Mälestuskivid ja ristid Lighthouse'i aia ääres
Kuna ma võtsin Lighthouse'ini shortcuti mööda kaljut alla, siis tagasi kõndides.. Ups? :)
Tide Pools
Mõned olid pooltest-kaks meetrit sügavad ka, sai ujuda ja hüpata