HAWAII: Kuli'ou'ou Ridge Trail

Reisimise ja kooli tuhinas pole aega saanud kirjutada, aga mõnest heast asjast veel rääkida.

Ühel päeval võtsime Maribeliga ette matka Kuli'ou'ou Ridge Trailile. Nagu ikka O'ahul, pääsesime bussiga matkaraja algusest umbes poole tunni jalutuskäigu kaugusele, nii et saime veel üht kohalike elurajooni uudistada. Tegemist oli madalama keskklassi piirkonnaga, aga olenemata sellest nägi ka seal mõne tänava tagant teepervel seismas ebanormaalsete mõõtmetega maastureid. Selle piirkonna "eripära" olid igasugused huvitavad lilled ja õitsevad puud, mis teeäärsetes aedades kasvasid.

 

Hoe Hoe Street :D

Kuli'ou'ous on nii Ridge Trail kui ka Valley Trail, me valisime loomulikult selle, mis viis üles mäestiku harja peale. Rada oli O'ahu kohta väga lauge ja lühike, 2,5 tundi üles ja natuke vähem alla. Lootused väga kõrged polnud, piltidelt ei tundunud väga vaimustav (ära hellitatud laps), aga peab mainima, et rada oli üllatavalt lahe. Matkasime läbi kolme.. metsatüübi või midagi sellist :D. Keskmine vöönd oli paksult täis mingeid väga pikkade okastega männitaolisi puid, nii et kui kuumus välja arvata, siis lõhnas peaaegu nagu Eesti :). Kõige kodusem lõhn Hawaiil igastahes.

Ridge Trail üles mäge, Valley Trail alla.

Vahelduseks varjuline rada

Okkad jätsid peaaegu lume mulje, ülevalpool olid nad helekollased.

Lõpus pidi veel pingutama 200 trepiastet ülesmäge

Üles jõudes oli väga tuuline ja tegelikult olime pooleldi pilve sees, nii et kõik tipus tehtud vaadete pildid on ülevalt 50% hall mass. Oleks väga-väga tahtnud matkata mööda ridge traili edasi: kaljuserval looklev tee, iga paarikümne meetri tagant natuke köite abil üles või alla kaljuronimist ja ulmelised vaated. Kahjuks, VÄGA kahjuks pidin tegelikult umbes 3 tunni pärast tööl olema, kusjuures allaminek võttis poolteist+ tundi ja bussisõit tund, nii et olime graafikust väga maas, aga ma ikkagi trippisin mööda kaljuserva nats maad edasi-tagasi, kõigest järgmise kaljunukini, et natukenegi adrekat sisse saada. Järgmine aasta pean kindlasti vabal päeval võtma pikema matka ette lihtsalt mööda rada, mis mäestiku servapidi lookleb, sest need vaated ja kõõlumisest saadav adrenaliin on imelised.

Pilved? Pilved.

Alla kõndides jäi tee peale väga palju häid ronimispuid, nii et ma pidin iga teise tee kõrvale jääva puu otsa ronima ning pilti tegema.. Tulemuseks oli see, et raja lõpu me kiirkõndisime ja shortcuttisime ning viimased 10 minutit üldse sprintisime läbi elurajooni, mina pidevalt live bussiaegu tšekkides. Buss jäi 2 minti hiljaks, jõudsime täpselt enne bussi peatusesse ja ma jõudsin isegi õigeks ajaks (või klassikaliselt 1 minut hilinedes) tööle.

HAWAII: Pearl Harbor

Üleeile käisime ära ühes põhilistest turistikohtadest - Pearl Harboris. Olin enamasti kuulnud, et koht on suhteliselt mõttetu, aga mulle jättis väga hea mulje. Kohapeal oli kaks muuseumi, allveelaev ning kaks laeva, mida sai külastada. 

Kõige tugevama emotsiooni jättis koolis õpitu ja reaalsuse kokkuviimine. Ajaloos sai õpitud teise maailmasõja lahingutest, lepingutest ja põhjustest ning Pearl Harbor oli lihtsalt nimetus millelegi, mis USA sõtta tõmbas. Käies siin ringi ning ning nähes muuseumi, mis on ehitatud täpselt Arizona uppunud vraki kohale, taustaks roheline palmisaar, muutus sündmuse nimi elavaks.

Pearl Harbori rünnakut olin kujutanud ette nagu Boston Tea Party't või muud väiksemat konflikti: keegi vaenlase laevake tegi merelt paar lasku ja sõda oli majas. Muuseumis näidati tegeliku rünnaku kohta filmi ja taktika ning kavandamine olid väga tänapäevased, eriti arvestades lennunduse ja sõjarelvade kiiret arengut. Pearl Harbori rünnakut kavandati (väidetavalt) ligi 6 kuud, rünnakus osales sadu lennukeid ning 6 suurt lennukikandjat ja merereis Hawaiile koosnes 6 päevast under radar sõitmisest. Sarnaselt tänapäevaste taktikatega hävitati kõigepealt õhuvägi - pommitati 6 õhuväebaasi üle O'ahu. Rünnak tuli kahe lainena ning enamus inimkaotusi tulid paarist täielikult hävinud sõjalaevast, 1000 inimelu kandis kaotati ainuüksi Arizona pardal. 

Meie külastuspäeval olid Pearl Harboris kohal ka kaks sündmuse üleelanut, kes pidid küll 7.detsembril 1941 olema mitte vanemad kui 15 ehk kindlasti mitte sõjaväelased, vaid lihtsalt tsiviilelanikud/muidu seotud. Ei kujuta küll ette, miks peaks keegi tahtma külastada kohta, kus paljud (sõbrad-tuttavad) on surnud ja mis on kannatust ning hirmu põhjustanud, aga ju siis on selline soov. 

Imestama pani, et mitmed (vähemalt 2-3) torpedo tabamuse saanud laevadest taastati ning need hakkasid paar aastat hiljem taas riiki teenima, kõik Titanicud ei jäägi uppunuteks. Rünnaku eesmärgiks oli ennetavalt hävitada USA sõjaline tugevus Vaiksel Ookeanil. Rünnaku põhilisi sihtmärke, lennukikandjaid, mingil kummalisel põhjusel sel päeval sadamas polnud. Ürita aga vihjata mõnele patriootlikule ameeriklasele, et rünnak oli ette teada ja saaksid tõenäoliselt väga kiiresti nuga või kuuli. Pearl Harborit külastades tuli jälle välja USA oksendamapanev marurahvuslus ning militaarsus. Ühel päeval Victoria's Secretsis olles kuulsin, kuidas üks naistöötaja rääkis teisele, et ta on mereväes reservväelane, lõi maailmapilt veidi kõikuma küll. Natuke ümbrust jälgides on igal pool sõjaväelastele soodustused ja eelistamine ning muu taoline jura.

 

Siit paarikümne meetri kaugusel plahvatasid kümned pommid

Teenistuses olnud inimeste lood

Allveelaev

HAWAII: Pu'u Manamana

Eile oli vaba päev, nii et käisime Pu'u Manamana rajal matkamas. 75% rajast oli rõvedalt overgrown, kriimustas jalad-käed ära ning polnud ei huvitav ega adrenaliini tootmist soodustav, aga vähemalt sai 5 tundi trenni.

Pu'u Manamana raja algus ristub Crouching Lioni rajaga, nii et käisime ka sellel pisikesel kaljunukil ära.. Mingi hetk nägime lähedal lendamas doors off helicopter ride kollast kopterit, nii et näitasin neile aloha märki.. Mille peale kopteri piloot lendas meist 7-8 meetri kõrguselt üle pea nii, et ta keeras kopteri 90 kraadise nurga alla (ehk ilma turvavööta oleks kopterist välja pudenenud). Hawaii!

Reviewde järgi pidi Manamana rada olema väga ohtlik ja bla bla (sest 2 aastat tagasi oli üks naine seal surma saanud), aga täitsa mõttetu oli. Alguses pidi väga palju mööda tolmavat rada ilma köiteta üles ronima ja pärast nats kaljuronimist harrastama, aga 2/3 matkast kõndisime kõrgel mäeharjal asuva metsatuka sees, nii et ei saanud isegi aru, et oleme kõrgel.

Võimatu oli selle tolmu sees 70-kraadise kaldega mäest üles ronida

"Try not to die" sai paar korda korratud

Siinsed mäed on lemmarid

Enamus matka oli jalutuskäik metsas.. mis asus lihtsalt kilt merepinnast

Keset rada tuli järsku vastu..

Isegi bussikad on imelised

Classic USA

Täna oli teine vaba päev, nii et käisime Teelega väljas, ühes Hispaania stiilis söögikohas, mis asub katusel. Mängis live band, tantsiti salsat, batchatat, mereget ja suvalised kutid tulid ning võtsid tantsima. Siiani nutan sisimas, et varem seda kohta ei avastanud :). Mis teha, järgmine aasta siia tööle. Suuremad peod-tantsuõhtud pidid olema neljapäeviti ja iga kuu 5l, nii et äkki saab veel ikka paar korda külastada. Elu on endiselt aloha.

HAWAII: Ka'au Crater Hike

Mõni nädal tagasi käisin matkal ümber Ka'au kraatri, mis on peale Koko Headi ja Diamond Headi ainus Honolulu lähedal olev kraater. Keskmisest halvemad vaated olid peab mainima :D. Samas käisin kambaga, kes tahtsid matkata, mitte nautida-pildistada-ringi vahtida nagu mina, nii et vaateid väga nautida ei saanud.

Tee peal olevasse elamurajooni jäid kaks lambist budistlikku templit.

Taaskord sai harrastada nats kaljuronimist - Ka'au kraatri juurde ei vii ühtki suuremat teed, nii et selle ümber kõndimiseks pidi ronima kolme kose kõrvalt üles.

Kraater

HAWAII: Kodu ja töö

Kuu aega olen juba tööl käinud ja jõuan nüüd lõpuks postituseni ka :D. Töötan Il Lupino Trattoria & Wine Bar’is. See asub ookeani ääres, Royal Hawaiian Centre’s ja on tegelikult fancypancy restoran, vaatamata sellele, et 99,9% külastajatest käivad rannariietes, T-särkides ja muidu lohakalt. Alustasin tööd hostessina ning tööriietuses on kohustuslikud kontsakingad ning (must) kleit/muu viisakas asjandus. Esimesed 3 nädalat tegin ka floateri tööd, mis tähendab, et seadsin valmis laudu pärast seda, kui külastajad lahkusid ning kontrollisin, et stationites oleks vajalikud nõud-kahvlid olemas jms, aga sellest nädalast olen tööl ainult hostessina, sest nagu välja tuleb, teen ma head tööd ja manager tahab mind iga õhtu hostessina tööle :). Pole paha. Hostessina töötan tavaliselt 5pm-closing ehk olenevalt päevast 10:30 või 11:30ni. Floaterina töötasin 8am-4pm, aga nüüd pole mul enam õnneks vara ärkamist ja võin iga hommik rannas või šoppamas või kus iganes käia.

Esimene päev-paar tööl olid üüüüliiirasked, sest mu kontsad olid killerid ja üldse oli väga overwhelming olla, aga nüüd on täiesti lebo. Meie töökollektiiv on niiii tore, et pole võimalik. Meil on megapalju eestlasi tööl – kõik 5 hostessi on eestlased, kõik 3 floaterit on eestlased, 1 am server ja 1 manager. Kokku on eestlasi ligi 20% rahvast, nii et pool ajast saab eesti keelega hakkama. Lisaks on kõik kohalikud nii toredad ja hämmastavalt tähelepanelikud, eriti kutid, kellest vähemalt üks teeb korra päevas komplimente stiilis „You girls look dashing today“ või annavad meile menüüsid tagasi sõnadega „Thank you, beautiful“, nii et tööl ei pea isegi naeratust teesklema, vaid saabki siiralt rõõmsana ringi käia.

Tööriietus floaterina

Elamise kohapealt, oleme ühes korteris viiekesti, mida on eestlaste puhul keskmisest vähem. Samas peab mainima, et meie korter on nii väike, et me reaalselt mahumegi kõik ära üks madrats+ruum kohvrile. Ei kurda, pole siiani isiklikust ruumist puudust tundnud ning ainus probleem on 1 peegel 5 peale.. :D Õnneks alustame enamasti tööd eri aegadel või vähemalt 1-tunnise vahega, nii et elab ära. Tüdrukud on ka väga toredad, ma ei kujuta ette, et ma oleks ühegi teise eestlaste grupiga nii hästi läbi saanud kui nendega. Ilmselt olen juba erapoolik, aga päris hämmastav, et ainult naiste korter pole totaalne bitchland.

Õhtusöök kahele.

"Oreo McFlurry ei lähe jäätisena arvesse. UPDATE: Ostis küll :'D"

Vedelema jäetud floatillasid oleme öösel koju vedanud juba 3.

Vaba ruumi sõna otseses mõttes pole. Hea, et keegi veel rõdule kolima ei pea.

HAWAII: Varia

Vahelduseks postitus randoomsetest tähelepanekutest O'ahu kohta. Hoiatus: palju omavahel seosetut juttu. 

Üks omadus, mida ma naudin sajaga, on võimalus põhimõtteliselt kõike poodi tagastada ja raha tagasi saada. Olen juba järele proovinud, ka ilma tagideta ja kantud riideid, meiki, ma usun, et isegi pooleldi söödud toit võetaks poodi tagasi, kui ainult proovida. Ma ei tea, kas asi on kaupade omahinna ja müügihinna vahes või mis maagja seal mängus on, et kõigi tagastatavate kaupade juures poed pankrotti ei lähe, aga see on midagi, mida ma hakkan Eestis VÄGA igatsema. 

Odavatest poodidest on parimad Forever21 ja Ross, kust vähegi otsides leiab kõik vajaliku. Poed on siin Euroopa omadest tunduvalt suuremad ning riietuskabiinide arv on kordades suurem, aga ka ilusate riiete protsent on niiii palju kõrgem. Võrdlusena võib kas või tuua H&Mi, kust ma pole Eestist ega Soomest eales midagi ostnud, aga siit olen päris mitu ilusat asja ostnud. Imeline koht on ka Ross, kuhu saadetakse laojäägid, mis on 50-75% ringis alla hinnatud - normaalse hinnaga firmariided ning odavad tavalise alghinnaga riided. Töökingad sain sealt 12 doltsiga, kontsad, mille eest eestis maksaks 50+ euri. Kleite on seal ka tohhuijaalt palju, Eestis kanda ei saa, aga ma ikkagi tulen ilmselt kohvritäiega tagasi.. Ups.

Toidupoodisid ketist ABC Stores, mis natuke meie Comarketi sarnased, on Waikikis iga nurga peal. Täna küsisid turistid minult töö juures, kus on ABC Store ja ma reaalselt pidin end tagasi hoidma, et mitte vastata sarkastiliselt "just walk straight on", sest ilma naljata, neid poode on siin iga 30 meetri tagant. Hinnad on ka turistidele vastavad, 2-5 korda näiteks Don Quijote omadest kõrgemad.

Midagi, millega ma vist eales ära ei harju, on see, et hoonetest välja minnes on alati soojem väljas kui sees, ka öösel. Konditsioneer on ülijaheda peale keeratud, nii et toidupoodidest või shoppamast võib mõnikord ära ajada külmus. Okei, jahedad ruumid jahutavad palaval päeval, aga nii külmaks keeratud kondikas ajab temperatuuride kõikumise tõttu lihtsalt haigeks. Nojah, ameeriklaste loogika.

Valged lilled, mille plastmassist koopiaid turistid massiliselt peas kannavad, kasvavad tegelikult puu otsas, mitte maas.

Kaks asja, mida öeldi Honolulus olevat väga palju - prussakaid ja kodutuid - pole ma kumbagi väga palju kohanud. Kodutuid on näha küll, aga väga paljud neist on aloha kodutud, mitte puudust kannatavad kodutud. Näiteks kohtas Merle kaht surfiinstruktorit, kellel on korter ja raha, aga nad ikkagi ööbivad enamus öödest rannas, käivad hommikul surfamas, päeval surfamas, öösel surfamas.. Mitmed on ka teinud teadliku valiku elada telgis ja pakkida iga päev asjad kokku ja lahti, kuigi raha korteri jaoks oleks. 

Nagu paljud on maininud, siis paberimajandus ja üleüldse tegemised riigiasutuste ja seadustega on idioooootselt pikad ja tüütud ja tundide viisi passimist. Ühe näitena, ma pidin täitma online avalduse firmale, kes teeb mu töökoha raamatupidamist. Pärast seda helistasin neile ja tegin telefonis ära final orientationi, et saaksin hakata palka saama. Küsisin ka, et kuna järgmine palgapäev on kaugel ja eelmine kuupäev just möödus, aga mu paberid polnud veel korras, kas saan vahepeal ka raha. Aga oih, ega nad ei tohi enne midagi öelda, kui mul kõik paberid korras on. Noooojah. Okei, saatsin paari dokumendi koopiad ka ära, arvasin, et on korras. Loodaks vaid. Kuna ma olen siin J1 viisaga, siis vaatamata sellele, et ma tegin online avalduse ära, pean ma ikkagi käima kontoris ka kohal. Kas seda mainiti mulle telefonikõnes? Ei. Enne pidin saatma dokumentide koopiad, kui nad said mulle mainida, et pean ikka ise ka kohale minema. Edasi saatsid nad kirja, et pean aja kokku leppima, mille peale küsisin, kas ülejärgmise päeva hommik sobib. Kaks päeva ei saanud vastust ja neile helistada ka ei saanud, sest töötasin kontori lahtioleku aegadel ise restos. Sama päeva hommikul, kui tahtsin kontorisse minna, helistasin sinna ja küsisin, kas saan tulla ja selgus, et kontoris saab käia ainult hommikul, sest mingi bulamula pärast peab ka idakaldal mu paberite ajamise ajal tööpäev olema. Reedeti on kontor kinni ja tegelikult peaksin nüüd kolm tööpäeva olema 8am-4pm tööl, nii et ma jõuaksin alles neljapäeval kontorisse ja oleksin selleks ajaks juba 4 nädalat "tasuta tööd" teinud. Õnneks sain ühe tööaja ära vahetatud ja saan homme kontorist läbi käia. Võib tunduda mõttetu probleemina, aga kui elada kuu aega oma rahadega Honolulus ja mitte midagi oma palgast kätte saada, siis ajab ikka VÄGA kettasse, kui üks preili telefoni otsas ei suuda korraga ära öelda, mida ma tegema pean, et paberid korda saada, vaid solgutatakse ühe inimese juurest teise. ASDFHGKLGUIUK mida iganes :D

Üks Hawaii omadus, mida ka kõik kohalikud kiidavad, on et "you can never get enough of the beauty". Igal pool on niiiiiiiiiiiii ilus, lihtsalt kõnnid ringi ja imestad ning pildistad. Imelised mäed, imeline ookean, pilvitu ilm rannas ning soe päike, matkade vaadetest rääkimata. Waikiki, vaatamata turistipiirkonna staatusele, pole õnneks 100% pilvelõhkujaid täis, vaid kortermajade kõrgused varieetuvad päris palju ning iga tänava peale jagub mõni lambine ühe- või kahekordne maja, mida pole kinnisvarahaid üritanud hotelliga asendada.

Kõndisin jaanipäeval koju ja vastu vaatas poolik vikerkaar.

Alles 11 päeval märkasin punase tule taga seistes, et aeg-ajalt on tänavakivide seas plaate, millele on kirjutatud hawaii keelsed väljendid koos tõlkega. Ühtegi inimest, kes hawaii keelt räägib ja on seda mulle maininud, ma kohanud ei ole, aga see protsent pidi ka väga väike olema. Fooridest rääkides, jalakäijate foorid on väga imeliku koloriidiga. Punane on ikka punane, aga üle käimise ajaks läheb foor algul valgeks ja siis hakkab punaselt sekundeid tagasi vilkuma. Eestist olin harjunud, et punased vilkuvad sekundid näitavad, kui palju on jäänud rohelise tulemiseni, nii et esimese korra või kaks passisin ma "rohelise" tule taga, sest punane foor ei tundu just ülekäiku lubavat.

Pollareid on siin palju, aga see on pigem Waikiki kui USA üleüldine teema. Kuna ma 4th of July'l olin tööl, siisn ainus erilisus, mida sel päeval märkasin, oli politseisireenide rohkus, muud midagi.

Mitte just imekspandavalt, USA liiklusmärgid on väga no shit Sherlock lollikindlad. Praktiliselt igal pool on liiklusmärk ja siis selle all veel seletus, mida see tähendab. Samuti, Honolulus on väga palju ühesuunalisi tänavaid, nii et autoga liigelda on kohati ebamugav.

Kuigi riideid ja jalanõusid võib siin leida väga odavalt, 10-20 doltsiga saab ülisuure valikuga asju kätte, siis toit on Hawaiil niiiiiii kallis. Üks õun? Kaks doltsi. Karp maasikaid? Kuus. Karp valmistoitu? Viis kuni kaheksa. Krõpsu ja kommi ja jätsi ja 5 for 10$ deale saab odavamalt, aga kui tahta reaalset toitu, on suht nutune. Õnneks ma saan osadel päevadel töö juures süüa, aga ikkagi sööb pool palka maha. 

Üks pood on, kust saab odavamalt ka - Don Quijote. See on tegelikult japside toidukas, laohoones ja pole isegi Google Maps kaartile märgitud, kui just ei otsi. Sealt leidsin ka MUSTA LEIBA, mis maitseb paremini kui must leib, mida ma olen Eestis saanud, ilma naljata. Igasugust huvitavat stuffi on seal ka, alates silikoonist sisetaldadest, mis on kontsade kandmisel elupäästjad, kuni jaapani meikide-kreemideni. See on ka ainus pood, kus valmistoit tundub nagu mitte täielik saast.

Paar tähelepanekut toitude kohapealt: 

1) Siin pole komme. On šokolaadi, kommikarpe ja muud magusat, aga nagu eestis on - pralinee, marmelaad või vahvel, seda pole mitte kuskil. 

2) Väikest jäätist on võimatu leida ja kui ka leiab, on need ülikallid. Suurem valik on kas topsides või 5-6 jäätiselistes multipakkides. Cmoon, Hawaii?!

3) Kange alkohol on odav, vähemalt võrreldes toitudega. 

Alguses, nii esimene nädal, tundusid toidud head, aga nüüdseks on tastebudid aru saanud, et toit ei maitse hästi, vaid see on lihtsalt suhkrut täis ja keha reageerib süsivesikutele. Suhkruga on neil tõesti lähedane side, sest on küpsetisi, jogurteid, jooke, mille esimene koostisosa on suhkur. Esimene. Praktiliselt kõik toidud maitsevad nagu suhkur maitselisandiga, nii et päris raske on midagi normaalset leida. Don Quijote on tõesti elupäästja, muidu ma tuleks koju diabeedi, kõigi vitamiinide äärmusliku puudusega ja tundetu maitsemeelega.

Must leib, wiiii.

Ma ei imesta absoluutselt, et usakad on nii suured toidulisandite sööjad. Nende toit on 100% kaloreid ja 0% toitaineid, peabki juurde sööma tehislikku, et natukenegi tervist jätkuks. Igas vähegi suuremas poes on riiulitäis või riiulite viisi vitamiine ja igasuguseid kapsleid, tablette, ravimeid. Ei jää magama? Paar tabletti. Tahad tugevamaid juukseid? Paar veel. Multivitamiin, kalamaksaõli ja C-vitamiin on põhimenüüs. Pole normaalne.

Merle ja Gerda leidsid ka ühe hullult laheda barmani, kes teeb uuuuulmehäid jooke ja shote, millega "pole vaja hundikõri teha, need lähevad nii kergesti alla". Ta on hullult lahe, mustanahaline, aga väga erinev stereotüübist, nii et see on ülilõbustav, kuidas ta teeb järele temperamentseid musti naisi või tohutult religioosseid inimesi. Ta lugusid pole võimalik edasi anda, aga see on hindamatult naljakas, trust me.

Teine nali, USAs ma saan poodidest oma dokiga alko kätte... Nimelt on usakad need originaalsed, kes loevad kuupäeval enne kuu ja siis päeva, nii et mu sünna oli 10.veebruar, funsies. Merlel, kelle sünts oli 12.juuni, on alati alko saamisega jama, aga me Gerdaga saame poodidest lebolt kätte. Samas, mulle öeldi, et klubide bouncerid teavad, et Eesti dokkidel on kuupäevad vahetuses. Kuigi, mind kutsuti eile välja ja öeldi, et "just tell the bouncers you are meeting me inside", nii et ilmselt saab tutvustega ikkagi sisse. 

 

Aloha elu

Üks tuntavaid erinevusi USA ja Eesti vahel on see, et USAs inimesed teadvustavad üksteist, aga Eestis ignoreerivad kõiki, kes pole sõbrad-tuttavad. Kui järele mõelda, siis tegelikult on väga idiootne teeselda kogu aeg, et sa ei pane tähele, mis ümberringi toimub, lihtsalt sellepärast, et sa pole nende inimestega oma mäletamist mööda varem kohtunud. Inimesed hakkavad rääkima tänaval, bussis, vabandavad mööda minnes, soovivad lihtsalt head päeva.. Palju pealiskaudseid sõnavahetusi, ilmselt ka palju tagamõttega sõnavahetusi, aga ennast ümbritsevate inimeste teadvustamine läheb mulle tunduvalt rohkem peale kui Eesti mõtteviis. Sama on inimeste reageerimine draamadele ja draamasid siin jagub - inimesed enamasti jäävad seisma ja vahtima, ilma ise osalemata. Üks päev oli mingi peretüli meie korteri all käimas, meie tüdrukutega muidugi ronisime ka rõdule ja vastasmaja rõdudest hea kolmandik rõdudest oli tüli vaatavaid inimesi täis, kusjuures keegi ei üritanud teeselda, et ta kastab lilli või vaatab kraadiklaasi, vaid lihtsalt jõllitataksegi kui on soov.

Üks vähem meeldiv aspekt on USA mehed. Ok, ma ei tohiks üldistada, aga neile õpetatud suhtumise põhjal panen ma nad küll kõik ühte patta vaatamata rassile või vanusele. Nad on enamasti järjekindlalt pealetükkivad ja eeldavad kuradi suuri privileege.. Detailidesse ei lasku, aga ühe outingu lõpetamiseks saatsin ma Merlele sõnumi "SOS hella mulle", et saada vabandus lahkuda. Jah, ma reaalselt tegin seda, sest olukord tõesti nõudis. Fun? I think nooot.

Mõni aeg tagasi käisime Merle ja ta praeguse mängukanniga kinos. Suht pettumus oli, ootasin, et USAs on fancypancy suured kinod ja mis iganes veel, aga jumala tavaline oli. Üks asi, mis on erinev, on see, et piletit kontrollitakse välisukse peal, nii et (kuigi see pole lubatud), saaks mitu filmi järjest vaadata. Kohad on ka "kes ees, see mees" valitavad, aga kuna me käisime hilja õhtul, oli saal niikuinii suht tühi. Vaatasime Jurassic Parki ja see sakkis niiiii väga. Me naersime pool filmi ja loopisime popkorni, aga Merle kutile vist reaalselt meeldis film, nii et ta shushis meid korduvalt.. Ups. Aga no tõesti, see film saast. Ostsime popkorni, ÜLLATAVALT ei olnudki maitseained tasuta, nagu Eestis. Ma ostsin juurde ühte seasoningi ja nad reaalselt andsid mulle väikse topsitäie maitseainet. The American way.