Kuvatud on postitused sildiga waikiki. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga waikiki. Kuva kõik postitused

esmaspäev, 6. juuli 2015

HAWAII: Varia

Vahelduseks postitus randoomsetest tähelepanekutest O'ahu kohta. Hoiatus: palju omavahel seosetut juttu. 
Üks omadus, mida ma naudin sajaga, on võimalus põhimõtteliselt kõike poodi tagastada ja raha tagasi saada. Olen juba järele proovinud, ka ilma tagideta ja kantud riideid, meiki, ma usun, et isegi pooleldi söödud toit võetaks poodi tagasi, kui ainult proovida. Ma ei tea, kas asi on kaupade omahinna ja müügihinna vahes või mis maagja seal mängus on, et kõigi tagastatavate kaupade juures poed pankrotti ei lähe, aga see on midagi, mida ma hakkan Eestis VÄGA igatsema. 
Odavatest poodidest on parimad Forever21 ja Ross, kust vähegi otsides leiab kõik vajaliku. Poed on siin Euroopa omadest tunduvalt suuremad ning riietuskabiinide arv on kordades suurem, aga ka ilusate riiete protsent on niiii palju kõrgem. Võrdlusena võib kas või tuua H&Mi, kust ma pole Eestist ega Soomest eales midagi ostnud, aga siit olen päris mitu ilusat asja ostnud. Imeline koht on ka Ross, kuhu saadetakse laojäägid, mis on 50-75% ringis alla hinnatud - normaalse hinnaga firmariided ning odavad tavalise alghinnaga riided. Töökingad sain sealt 12 doltsiga, kontsad, mille eest eestis maksaks 50+ euri. Kleite on seal ka tohhuijaalt palju, Eestis kanda ei saa, aga ma ikkagi tulen ilmselt kohvritäiega tagasi.. Ups.
Toidupoodisid ketist ABC Stores, mis natuke meie Comarketi sarnased, on Waikikis iga nurga peal. Täna küsisid turistid minult töö juures, kus on ABC Store ja ma reaalselt pidin end tagasi hoidma, et mitte vastata sarkastiliselt "just walk straight on", sest ilma naljata, neid poode on siin iga 30 meetri tagant. Hinnad on ka turistidele vastavad, 2-5 korda näiteks Don Quijote omadest kõrgemad.
Midagi, millega ma vist eales ära ei harju, on see, et hoonetest välja minnes on alati soojem väljas kui sees, ka öösel. Konditsioneer on ülijaheda peale keeratud, nii et toidupoodidest või shoppamast võib mõnikord ära ajada külmus. Okei, jahedad ruumid jahutavad palaval päeval, aga nii külmaks keeratud kondikas ajab temperatuuride kõikumise tõttu lihtsalt haigeks. Nojah, ameeriklaste loogika.
Valged lilled, mille plastmassist koopiaid turistid massiliselt peas kannavad, kasvavad tegelikult puu otsas, mitte maas.
Kaks asja, mida öeldi Honolulus olevat väga palju - prussakaid ja kodutuid - pole ma kumbagi väga palju kohanud. Kodutuid on näha küll, aga väga paljud neist on aloha kodutud, mitte puudust kannatavad kodutud. Näiteks kohtas Merle kaht surfiinstruktorit, kellel on korter ja raha, aga nad ikkagi ööbivad enamus öödest rannas, käivad hommikul surfamas, päeval surfamas, öösel surfamas.. Mitmed on ka teinud teadliku valiku elada telgis ja pakkida iga päev asjad kokku ja lahti, kuigi raha korteri jaoks oleks. 
Nagu paljud on maininud, siis paberimajandus ja üleüldse tegemised riigiasutuste ja seadustega on idioooootselt pikad ja tüütud ja tundide viisi passimist. Ühe näitena, ma pidin täitma online avalduse firmale, kes teeb mu töökoha raamatupidamist. Pärast seda helistasin neile ja tegin telefonis ära final orientationi, et saaksin hakata palka saama. Küsisin ka, et kuna järgmine palgapäev on kaugel ja eelmine kuupäev just möödus, aga mu paberid polnud veel korras, kas saan vahepeal ka raha. Aga oih, ega nad ei tohi enne midagi öelda, kui mul kõik paberid korras on. Noooojah. Okei, saatsin paari dokumendi koopiad ka ära, arvasin, et on korras. Loodaks vaid. Kuna ma olen siin J1 viisaga, siis vaatamata sellele, et ma tegin online avalduse ära, pean ma ikkagi käima kontoris ka kohal. Kas seda mainiti mulle telefonikõnes? Ei. Enne pidin saatma dokumentide koopiad, kui nad said mulle mainida, et pean ikka ise ka kohale minema. Edasi saatsid nad kirja, et pean aja kokku leppima, mille peale küsisin, kas ülejärgmise päeva hommik sobib. Kaks päeva ei saanud vastust ja neile helistada ka ei saanud, sest töötasin kontori lahtioleku aegadel ise restos. Sama päeva hommikul, kui tahtsin kontorisse minna, helistasin sinna ja küsisin, kas saan tulla ja selgus, et kontoris saab käia ainult hommikul, sest mingi bulamula pärast peab ka idakaldal mu paberite ajamise ajal tööpäev olema. Reedeti on kontor kinni ja tegelikult peaksin nüüd kolm tööpäeva olema 8am-4pm tööl, nii et ma jõuaksin alles neljapäeval kontorisse ja oleksin selleks ajaks juba 4 nädalat "tasuta tööd" teinud. Õnneks sain ühe tööaja ära vahetatud ja saan homme kontorist läbi käia. Võib tunduda mõttetu probleemina, aga kui elada kuu aega oma rahadega Honolulus ja mitte midagi oma palgast kätte saada, siis ajab ikka VÄGA kettasse, kui üks preili telefoni otsas ei suuda korraga ära öelda, mida ma tegema pean, et paberid korda saada, vaid solgutatakse ühe inimese juurest teise. ASDFHGKLGUIUK mida iganes :D
Üks Hawaii omadus, mida ka kõik kohalikud kiidavad, on et "you can never get enough of the beauty". Igal pool on niiiiiiiiiiiii ilus, lihtsalt kõnnid ringi ja imestad ning pildistad. Imelised mäed, imeline ookean, pilvitu ilm rannas ning soe päike, matkade vaadetest rääkimata. Waikiki, vaatamata turistipiirkonna staatusele, pole õnneks 100% pilvelõhkujaid täis, vaid kortermajade kõrgused varieetuvad päris palju ning iga tänava peale jagub mõni lambine ühe- või kahekordne maja, mida pole kinnisvarahaid üritanud hotelliga asendada.
Kõndisin jaanipäeval koju ja vastu vaatas poolik vikerkaar.
Alles 11 päeval märkasin punase tule taga seistes, et aeg-ajalt on tänavakivide seas plaate, millele on kirjutatud hawaii keelsed väljendid koos tõlkega. Ühtegi inimest, kes hawaii keelt räägib ja on seda mulle maininud, ma kohanud ei ole, aga see protsent pidi ka väga väike olema. Fooridest rääkides, jalakäijate foorid on väga imeliku koloriidiga. Punane on ikka punane, aga üle käimise ajaks läheb foor algul valgeks ja siis hakkab punaselt sekundeid tagasi vilkuma. Eestist olin harjunud, et punased vilkuvad sekundid näitavad, kui palju on jäänud rohelise tulemiseni, nii et esimese korra või kaks passisin ma "rohelise" tule taga, sest punane foor ei tundu just ülekäiku lubavat.

Pollareid on siin palju, aga see on pigem Waikiki kui USA üleüldine teema. Kuna ma 4th of July'l olin tööl, siisn ainus erilisus, mida sel päeval märkasin, oli politseisireenide rohkus, muud midagi.
Mitte just imekspandavalt, USA liiklusmärgid on väga no shit Sherlock lollikindlad. Praktiliselt igal pool on liiklusmärk ja siis selle all veel seletus, mida see tähendab. Samuti, Honolulus on väga palju ühesuunalisi tänavaid, nii et autoga liigelda on kohati ebamugav.

Kuigi riideid ja jalanõusid võib siin leida väga odavalt, 10-20 doltsiga saab ülisuure valikuga asju kätte, siis toit on Hawaiil niiiiiii kallis. Üks õun? Kaks doltsi. Karp maasikaid? Kuus. Karp valmistoitu? Viis kuni kaheksa. Krõpsu ja kommi ja jätsi ja 5 for 10$ deale saab odavamalt, aga kui tahta reaalset toitu, on suht nutune. Õnneks ma saan osadel päevadel töö juures süüa, aga ikkagi sööb pool palka maha. 
Üks pood on, kust saab odavamalt ka - Don Quijote. See on tegelikult japside toidukas, laohoones ja pole isegi Google Maps kaartile märgitud, kui just ei otsi. Sealt leidsin ka MUSTA LEIBA, mis maitseb paremini kui must leib, mida ma olen Eestis saanud, ilma naljata. Igasugust huvitavat stuffi on seal ka, alates silikoonist sisetaldadest, mis on kontsade kandmisel elupäästjad, kuni jaapani meikide-kreemideni. See on ka ainus pood, kus valmistoit tundub nagu mitte täielik saast.
Paar tähelepanekut toitude kohapealt: 
1) Siin pole komme. On šokolaadi, kommikarpe ja muud magusat, aga nagu eestis on - pralinee, marmelaad või vahvel, seda pole mitte kuskil. 
2) Väikest jäätist on võimatu leida ja kui ka leiab, on need ülikallid. Suurem valik on kas topsides või 5-6 jäätiselistes multipakkides. Cmoon, Hawaii?!
3) Kange alkohol on odav, vähemalt võrreldes toitudega. 
Alguses, nii esimene nädal, tundusid toidud head, aga nüüdseks on tastebudid aru saanud, et toit ei maitse hästi, vaid see on lihtsalt suhkrut täis ja keha reageerib süsivesikutele. Suhkruga on neil tõesti lähedane side, sest on küpsetisi, jogurteid, jooke, mille esimene koostisosa on suhkur. Esimene. Praktiliselt kõik toidud maitsevad nagu suhkur maitselisandiga, nii et päris raske on midagi normaalset leida. Don Quijote on tõesti elupäästja, muidu ma tuleks koju diabeedi, kõigi vitamiinide äärmusliku puudusega ja tundetu maitsemeelega.
Must leib, wiiii.
Ma ei imesta absoluutselt, et usakad on nii suured toidulisandite sööjad. Nende toit on 100% kaloreid ja 0% toitaineid, peabki juurde sööma tehislikku, et natukenegi tervist jätkuks. Igas vähegi suuremas poes on riiulitäis või riiulite viisi vitamiine ja igasuguseid kapsleid, tablette, ravimeid. Ei jää magama? Paar tabletti. Tahad tugevamaid juukseid? Paar veel. Multivitamiin, kalamaksaõli ja C-vitamiin on põhimenüüs. Pole normaalne.
Merle ja Gerda leidsid ka ühe hullult laheda barmani, kes teeb uuuuulmehäid jooke ja shote, millega "pole vaja hundikõri teha, need lähevad nii kergesti alla". Ta on hullult lahe, mustanahaline, aga väga erinev stereotüübist, nii et see on ülilõbustav, kuidas ta teeb järele temperamentseid musti naisi või tohutult religioosseid inimesi. Ta lugusid pole võimalik edasi anda, aga see on hindamatult naljakas, trust me.
Teine nali, USAs ma saan poodidest oma dokiga alko kätte... Nimelt on usakad need originaalsed, kes loevad kuupäeval enne kuu ja siis päeva, nii et mu sünna oli 10.veebruar, funsies. Merlel, kelle sünts oli 12.juuni, on alati alko saamisega jama, aga me Gerdaga saame poodidest lebolt kätte. Samas, mulle öeldi, et klubide bouncerid teavad, et Eesti dokkidel on kuupäevad vahetuses. Kuigi, mind kutsuti eile välja ja öeldi, et "just tell the bouncers you are meeting me inside", nii et ilmselt saab tutvustega ikkagi sisse. 
 
Aloha elu
Üks tuntavaid erinevusi USA ja Eesti vahel on see, et USAs inimesed teadvustavad üksteist, aga Eestis ignoreerivad kõiki, kes pole sõbrad-tuttavad. Kui järele mõelda, siis tegelikult on väga idiootne teeselda kogu aeg, et sa ei pane tähele, mis ümberringi toimub, lihtsalt sellepärast, et sa pole nende inimestega oma mäletamist mööda varem kohtunud. Inimesed hakkavad rääkima tänaval, bussis, vabandavad mööda minnes, soovivad lihtsalt head päeva.. Palju pealiskaudseid sõnavahetusi, ilmselt ka palju tagamõttega sõnavahetusi, aga ennast ümbritsevate inimeste teadvustamine läheb mulle tunduvalt rohkem peale kui Eesti mõtteviis. Sama on inimeste reageerimine draamadele ja draamasid siin jagub - inimesed enamasti jäävad seisma ja vahtima, ilma ise osalemata. Üks päev oli mingi peretüli meie korteri all käimas, meie tüdrukutega muidugi ronisime ka rõdule ja vastasmaja rõdudest hea kolmandik rõdudest oli tüli vaatavaid inimesi täis, kusjuures keegi ei üritanud teeselda, et ta kastab lilli või vaatab kraadiklaasi, vaid lihtsalt jõllitataksegi kui on soov.
Üks vähem meeldiv aspekt on USA mehed. Ok, ma ei tohiks üldistada, aga neile õpetatud suhtumise põhjal panen ma nad küll kõik ühte patta vaatamata rassile või vanusele. Nad on enamasti järjekindlalt pealetükkivad ja eeldavad kuradi suuri privileege.. Detailidesse ei lasku, aga ühe outingu lõpetamiseks saatsin ma Merlele sõnumi "SOS hella mulle", et saada vabandus lahkuda. Jah, ma reaalselt tegin seda, sest olukord tõesti nõudis. Fun? I think nooot.
Mõni aeg tagasi käisime Merle ja ta praeguse mängukanniga kinos. Suht pettumus oli, ootasin, et USAs on fancypancy suured kinod ja mis iganes veel, aga jumala tavaline oli. Üks asi, mis on erinev, on see, et piletit kontrollitakse välisukse peal, nii et (kuigi see pole lubatud), saaks mitu filmi järjest vaadata. Kohad on ka "kes ees, see mees" valitavad, aga kuna me käisime hilja õhtul, oli saal niikuinii suht tühi. Vaatasime Jurassic Parki ja see sakkis niiiii väga. Me naersime pool filmi ja loopisime popkorni, aga Merle kutile vist reaalselt meeldis film, nii et ta shushis meid korduvalt.. Ups. Aga no tõesti, see film saast. Ostsime popkorni, ÜLLATAVALT ei olnudki maitseained tasuta, nagu Eestis. Ma ostsin juurde ühte seasoningi ja nad reaalselt andsid mulle väikse topsitäie maitseainet. The American way.

esmaspäev, 15. juuni 2015

HAWAII: Kohal

Esimene emotsioon on juba üle läinud, aga kuna normaalset fotokat seni polnud, siis tuleb info kuuepäevase hilinemisega. Lennud olid erakordselt rõvedad, 26 h Tallinn - Amsterdam - Los Angeles - Honolulu. Passikontrollide ja viisaintervjuudega olid paljud varem hirmutanud, et küsitletakse pikalt ja blah blah blah, aga vähemalt minul läks kõik väga kiiresti. Elamise leidmisega Honolulul oli veits jama, sest jätsin (üllatus-üllatus) kõik viimasele hetkele, aga esimesed kolm ööd sain olla eestlaste juures, kes juba enne minu tulekut olid 11kesti 2-toalises korteris. Nojah :D. Vaade oli ulmeliselt ilus ning vaatamata kahele unetunnile 48h jooksul läksin esimesel õhtul siiski välja ja sain esimese ujumise ookeanis kirja. Pas mal.
LAX - Honolulu International otsa sõitsin Delta Airlines'iga ja no nende safety video oli küll 100% USA (https://www.youtube.com/watch?v=Vttuonfu2BM): Nyan Cat, Annoying Orange ja Harlem Shake ametlikus teadaandes on normaalne. Seal lennul serveeriti jooke juba jääkuubikutega, kohe näha, et Hawaii oli lähedal.
Hawaii lennujaamas
Õhtul 6st maandudes oli õhk endiselt lämbe ja väljas 25 kraadi (jahe õhtu ütlesid teised). Lennujaama töötajate vormid olid lillelised Hawaii särgid, tavakas. Sõitsin Shuttle'ga Waikikile, autos mängis Hawaii chillax muusika ja taevas oli topeltvikerkaar, algusega Honolulust. Äkki leian kullapaja? :) Ümbruskond on siin ikka ulmeliselt ilus, ka linnas kõndides paistab praktiliselt alati ühelt poolt ookean ja teiselt poolt vulkaanilised mäed. Linn läheb laugelt mäkke välja, nii et kesklinnast paistavad äärelinna rajoonid. Eestlaste korterist oli ulmehea vaade ka, nii et ma lihtsalt jõllitasin umbes viis minutit järjest ümbruskonda. Perfektne linn. Ma olen nii ära armunud sellesse kohta juba vähem kui nädalaga, et sorri, ma vist ei tule enam eales tagasi.
Topeltvikerkaar!
Esimene öö olin kindel, et magan 15 h järjest, läksin 10st õhtul magama ja ärkasin.. 5.20am vms. Ei olegi siin hiljem kui 7.20 ärganud, päike tõuseb ja linnud laulavad ja energiat on lõputult. 
Paljud mu esimesest korterist käisid päris pikalt tööd otsimas, 3-5 päeva või isegi üle nädala intensiivset applicationite täitmist ja CVde jagamist. Ma käisin printisin 10 CVd välja, läksin ühte kohta sisse ja sain ka kohe tööd, nii et sinna läks mu printimisele kulunud 10 dollarit küll raisku.. Nojah :D. Koht on Il Lupino, seal töötab peale minu ka eestlasest manager, kaks serverit, üks busser (vist, koristab laudu vms), kolm hostessi.. Koos minuga peaks vähemalt 7 eestlast tööl olema. Inglise keelt vist väga ei harjuta. Normaalne on ka see, et kohe esimesel päeval käis meil söömas Lindsay Lohan. Teine eeslasest hostess juhatas ta lauda ja alles lauas tundis hääle järgi ära. Ei tea, päris normaalne nägi välja, Hollywoodi press on ikka paras saast. Tööl pean olema kontsadega, mis sakib, aga nojah. Eks harjub.
Minu töökoht asub nende palmide taga paremal pool :D
Eile käisime Walmartis korterisse asju hankimas. Täielik pettumus, eestlased on selle nii üles haipinud, see pood on põhimõtteliselt Prisma, ainult mõttetumgi. Ja kallis. Normaalseid puuvilju on saada ainult Don Quijote poest, mis on jaapanlaste pood, kust saab ka reaalselt GMO ja mürkide vabu puuvilju, värsket liha-kala ja muud normaalset toitu. Walmartis tuli minuga rääkima üks kohalik, kellega lubasin matkama minna Stairway To Heavenile. Aprillis lõhkus selle eespoolse rajaosa torm ära, aga nagu ma teada sain, siis tagant poolt pääseb veel ligi. Win.
Saime 5 tüdrukuga stuudiokorteri, megapisike, aga elame ära, vähemalt on odav. Vaade on ropult hea, asub 441 Walina Street, stalkige mind, parempoolse rõdu peal istun praegu. Elame 10. korrusel, aga lift on 15.juulini kinni, nii et REIELIHASED! Wiii.
Vaade!
Siinne toit on NII KALLIS, eriti tervislik - 4 arbuusiviilu on Waikiki poodides 5 doltsi, karbike puuviljade-marjadega 6 doltsi.. Don Quijotest saab odavamalt, aga kui tahad midagi näksida ja kodu kaugel, siis.. jah. Esimese korteri eestlased õpetasid kohe ka odava toitumise nippe - Yougurtlandis töötab päris mitu eestlast ja sealt saab alati ka proovimise topse küsida, nii et lähed sinna ja proovid igat maitset ja ongi kõht täis. Kui midagi veel soovid, siis juustuburks mäkis on 1.02 vms. Burksi küll ei söö, aga suve lõpuks olen 300 kilo ja ma ei tee isegi nalja. Päriselt.
16 maitset frozen yogurtit. YUMYUMYUM.
Proovitopsikud
Rannas olen ka paar korda käinud. Waikiki rand on suhteliselt mõttetu, aga loodetavasti jõuan mõnusatesse randadesse ka.
Lainemurdjad
Aloha! ☼