HAWAII: Pearl Harbor

Üleeile käisime ära ühes põhilistest turistikohtadest - Pearl Harboris. Olin enamasti kuulnud, et koht on suhteliselt mõttetu, aga mulle jättis väga hea mulje. Kohapeal oli kaks muuseumi, allveelaev ning kaks laeva, mida sai külastada. 

Kõige tugevama emotsiooni jättis koolis õpitu ja reaalsuse kokkuviimine. Ajaloos sai õpitud teise maailmasõja lahingutest, lepingutest ja põhjustest ning Pearl Harbor oli lihtsalt nimetus millelegi, mis USA sõtta tõmbas. Käies siin ringi ning ning nähes muuseumi, mis on ehitatud täpselt Arizona uppunud vraki kohale, taustaks roheline palmisaar, muutus sündmuse nimi elavaks.

Pearl Harbori rünnakut olin kujutanud ette nagu Boston Tea Party't või muud väiksemat konflikti: keegi vaenlase laevake tegi merelt paar lasku ja sõda oli majas. Muuseumis näidati tegeliku rünnaku kohta filmi ja taktika ning kavandamine olid väga tänapäevased, eriti arvestades lennunduse ja sõjarelvade kiiret arengut. Pearl Harbori rünnakut kavandati (väidetavalt) ligi 6 kuud, rünnakus osales sadu lennukeid ning 6 suurt lennukikandjat ja merereis Hawaiile koosnes 6 päevast under radar sõitmisest. Sarnaselt tänapäevaste taktikatega hävitati kõigepealt õhuvägi - pommitati 6 õhuväebaasi üle O'ahu. Rünnak tuli kahe lainena ning enamus inimkaotusi tulid paarist täielikult hävinud sõjalaevast, 1000 inimelu kandis kaotati ainuüksi Arizona pardal. 

Meie külastuspäeval olid Pearl Harboris kohal ka kaks sündmuse üleelanut, kes pidid küll 7.detsembril 1941 olema mitte vanemad kui 15 ehk kindlasti mitte sõjaväelased, vaid lihtsalt tsiviilelanikud/muidu seotud. Ei kujuta küll ette, miks peaks keegi tahtma külastada kohta, kus paljud (sõbrad-tuttavad) on surnud ja mis on kannatust ning hirmu põhjustanud, aga ju siis on selline soov. 

Imestama pani, et mitmed (vähemalt 2-3) torpedo tabamuse saanud laevadest taastati ning need hakkasid paar aastat hiljem taas riiki teenima, kõik Titanicud ei jäägi uppunuteks. Rünnaku eesmärgiks oli ennetavalt hävitada USA sõjaline tugevus Vaiksel Ookeanil. Rünnaku põhilisi sihtmärke, lennukikandjaid, mingil kummalisel põhjusel sel päeval sadamas polnud. Ürita aga vihjata mõnele patriootlikule ameeriklasele, et rünnak oli ette teada ja saaksid tõenäoliselt väga kiiresti nuga või kuuli. Pearl Harborit külastades tuli jälle välja USA oksendamapanev marurahvuslus ning militaarsus. Ühel päeval Victoria's Secretsis olles kuulsin, kuidas üks naistöötaja rääkis teisele, et ta on mereväes reservväelane, lõi maailmapilt veidi kõikuma küll. Natuke ümbrust jälgides on igal pool sõjaväelastele soodustused ja eelistamine ning muu taoline jura.

 

Siit paarikümne meetri kaugusel plahvatasid kümned pommid

Teenistuses olnud inimeste lood

Allveelaev

HAWAII: Lanikai Pillbox Hike

Juba ammuilma tagasi käisime Maribeliga Lanikai Pillbox Hikel ja Lanikai Beachil. Imekspandavalt said nii Lanikai rannast kui matkast mu senised lemmikud.

Otsisime raja algust Google Mapsi abiga ning, nagu ikka, andis Google väga huvitava raja (stiilis "swim across the Atlantic Ocean"). Nagu hiljem välja tuli, alustasime matka raja lõpust, kuhu maani 99.9% inimestest välja ei kõnni, aga kust avanevad suuuuuurepärased vaated, miljon korda paremad kui pillboxide juurest. Lisaks sellele jõudsime teisipidi matkates välja kohe Lanikai ranna äärde, nii et ei pidanud isegi pikalt läbi elurajoonide kõndima. 

Matka alguses suutis giid (lugeda: mina) raja valikul mööda panna - rada läks kaheks ja loogiline tundus valida see, mis suundus otsemini raja tegelikku algusesse. Kümme minutit hiljem kõndisime Maribeliga rohtukasvanud mäeküljel, jalad igal sammul põlvili läbi taimestiku vajumas ja ise täielikes naerukrampides, et suutsime taaskord omadega täiesti mööda panna. Oh well, 15 minutit läbi võsa sumpamist ning jõudsime välja õigele rajale. Mitte küll sinna kanti, kuhu algul plaanisime, aga kõik läkski perfektselt. Meant to be ja blah blah blah. Rada ise oli väga lihtne, ainult natuke 15-30 kraadi all tõusva maa peal kõndimist ja juba olime paradiisis väljas.

 

 

 

Suhteliselt raja alguses kohtasime ühte kohalikku kutti, kellelt saimegi teada, et olime iseendite geograafilise positsioneerimisega nats mööda pannud. Ta oli vist tulnud üles, et vaadet ja vaikust nautida, aga me rikkusime selle itsitamise ja kilkamisega ära. Uuuuuups.

Harju keskmine lõõgastumiskoht

Lõpuks jõudsime raja algusesse välja

Lanikai rand oli veel mõni nädal tagasi jumala inimtühi (OK, võib-olla sattus hea päev ka), aga pärast seda, kui see rand valiti üheks ilusaimaks rannaks maailmas või muud fancypancyt, oli see nüüd viimane kord korralikult rahvast täis. Randa sai täiesti lambisest kohast, läksid kahe maja vahelt läbi ja seal oli trepp, mis lõppes meetri kaugusel helesinisest veest. Vesi oli täiesti kristallselge, meresinine (:D, tõesti sõna otseses mõttes selline, mida kutsutakse aqua blue) ja vahelduseks ka suuremate laineteta. Perfektne oleks seal ranna ääres elada, ei taha mõeldagi sellele.

Nummid majad olid seal rajoonis ka, ülilahedate detailide, katuste, postkastide jm-ga

Auto komplekside kompenseerimiseks

Siin sõidetakse palju ringi imelike paatidega, millel on mingi veetoe taoline asjandus ainult ühel küljel

Tagasi sõites käisime läbi ühest kohvikust, kus müüdi peamiselt Shaved Ice'i, mis on siin väga populaarne (aka turistikas). Proovisin sugar free siirupeid lootuses saada midagi naturaalsemat ja/või hapumat, aga asjata lootus - sugar free tähendas lihtsalt artifically flavored. Jälle üks õppetund - kui tahad siin midagi, mis pole üle soolatud/suhkrustatud/maitsestatud, ära söö! :D

HAWAII: Makapu'u Tom Tom Trail & Tide Pools

Eile käisin Makapu'u Tom Tom Trailil Lighthouse'i juurde ja hiljem Tide Poolside juures. Matk oli suht igav, vaated olid meh (jah, ma olen Hawaiil ära hellitatud). Tegin seda veits huvitavamaks ja ronisin kahes kohas mööda kaljut alumisele rajale. Lõpus suutsin end katki kriipida ka, sest lahtistele kividele astumine on võrratu mõte.. Aga muidu oli enam-vähem. Tide poolsid olid tunduvalt lahedamad kui matk - kividesse õõnestatud alades seisis lainetega sinna kandunud vesi, nii et täiesti ookeani ääres olid põhimõtteliselt siseveekogud. Soolase veega, aga muidu oli lebo päevitada 30 cm-s vees, ei hakanud liiga palav :). Äärealadel käisid suuremad lained üle Tide Poolside serva ja pritsisid päris võimsalt, korralik veeshow.

Mõttetu vaade jeps :D

Mälestuskivid ja ristid Lighthouse'i aia ääres

Kuna ma võtsin Lighthouse'ini shortcuti mööda kaljut alla, siis tagasi kõndides.. Ups? :)

Tide Pools

Mõned olid pooltest-kaks meetrit sügavad ka, sai ujuda ja hüpata

 

HAWAII: Ka'au Crater Hike

Mõni nädal tagasi käisin matkal ümber Ka'au kraatri, mis on peale Koko Headi ja Diamond Headi ainus Honolulu lähedal olev kraater. Keskmisest halvemad vaated olid peab mainima :D. Samas käisin kambaga, kes tahtsid matkata, mitte nautida-pildistada-ringi vahtida nagu mina, nii et vaateid väga nautida ei saanud.

Tee peal olevasse elamurajooni jäid kaks lambist budistlikku templit.

Taaskord sai harrastada nats kaljuronimist - Ka'au kraatri juurde ei vii ühtki suuremat teed, nii et selle ümber kõndimiseks pidi ronima kolme kose kõrvalt üles.

Kraater

HAWAII: Kodu ja töö

Kuu aega olen juba tööl käinud ja jõuan nüüd lõpuks postituseni ka :D. Töötan Il Lupino Trattoria & Wine Bar’is. See asub ookeani ääres, Royal Hawaiian Centre’s ja on tegelikult fancypancy restoran, vaatamata sellele, et 99,9% külastajatest käivad rannariietes, T-särkides ja muidu lohakalt. Alustasin tööd hostessina ning tööriietuses on kohustuslikud kontsakingad ning (must) kleit/muu viisakas asjandus. Esimesed 3 nädalat tegin ka floateri tööd, mis tähendab, et seadsin valmis laudu pärast seda, kui külastajad lahkusid ning kontrollisin, et stationites oleks vajalikud nõud-kahvlid olemas jms, aga sellest nädalast olen tööl ainult hostessina, sest nagu välja tuleb, teen ma head tööd ja manager tahab mind iga õhtu hostessina tööle :). Pole paha. Hostessina töötan tavaliselt 5pm-closing ehk olenevalt päevast 10:30 või 11:30ni. Floaterina töötasin 8am-4pm, aga nüüd pole mul enam õnneks vara ärkamist ja võin iga hommik rannas või šoppamas või kus iganes käia.

Esimene päev-paar tööl olid üüüüliiirasked, sest mu kontsad olid killerid ja üldse oli väga overwhelming olla, aga nüüd on täiesti lebo. Meie töökollektiiv on niiii tore, et pole võimalik. Meil on megapalju eestlasi tööl – kõik 5 hostessi on eestlased, kõik 3 floaterit on eestlased, 1 am server ja 1 manager. Kokku on eestlasi ligi 20% rahvast, nii et pool ajast saab eesti keelega hakkama. Lisaks on kõik kohalikud nii toredad ja hämmastavalt tähelepanelikud, eriti kutid, kellest vähemalt üks teeb korra päevas komplimente stiilis „You girls look dashing today“ või annavad meile menüüsid tagasi sõnadega „Thank you, beautiful“, nii et tööl ei pea isegi naeratust teesklema, vaid saabki siiralt rõõmsana ringi käia.

Tööriietus floaterina

Elamise kohapealt, oleme ühes korteris viiekesti, mida on eestlaste puhul keskmisest vähem. Samas peab mainima, et meie korter on nii väike, et me reaalselt mahumegi kõik ära üks madrats+ruum kohvrile. Ei kurda, pole siiani isiklikust ruumist puudust tundnud ning ainus probleem on 1 peegel 5 peale.. :D Õnneks alustame enamasti tööd eri aegadel või vähemalt 1-tunnise vahega, nii et elab ära. Tüdrukud on ka väga toredad, ma ei kujuta ette, et ma oleks ühegi teise eestlaste grupiga nii hästi läbi saanud kui nendega. Ilmselt olen juba erapoolik, aga päris hämmastav, et ainult naiste korter pole totaalne bitchland.

Õhtusöök kahele.

"Oreo McFlurry ei lähe jäätisena arvesse. UPDATE: Ostis küll :'D"

Vedelema jäetud floatillasid oleme öösel koju vedanud juba 3.

Vaba ruumi sõna otseses mõttes pole. Hea, et keegi veel rõdule kolima ei pea.

HAWAII: Pali Puka, Kailau Beach ja Maunawili Falls

Mõni aeg tagasi käisin lühikesel matkal Pali Pukale. Üllatus-üllatus, ka see on keelatud matk, mis viib ühe kaljuaugu juurde. Üks kohalik, kellega seal käisin, rääkis et kuigi seal on praegu rajal köied ja rada on sisse tallatud, siis tema nägi kümme aastat tagasi kaljuauku maanteelt ning tahtis sinna minna, nii et ta ronis suvaliselt mööda mäge üles ning alles kolmandal korral leidis õige koha. Praegu on see suhteliselt turistikas koht. 

 

Rajal libastuda mitte soovitatav

Pali Puka kohta käib linnalegend, et üks kutt oli tulnud sinna, et ennast ära tappa, aga kuna tuul oli nii tugev, siis kui ta hüppas, lükkas tuul ta tagasi üles. Tuul oli seal kandis tõesti väga tugev ja tormiga ilmselt hullult suur, aga see jutt tundub ikkagi veidike liiga ulme.

Tahtsime korteri tšikkidega Waikiki turistirannast eemale saada, nii et käisime üks päev Kailau Beachil, mis asub idarannikul. Rand, nagu igal pool mujal, nägi välja suhteliselt paradiis, helesinise veega. Samas, me sattusime heal päeval minema, nii et saime üks hetk lampi 2-minutilise paduvihma kaela :D Kükitasime siis natuke aega palmi all ja päevitasime edasi.
Rannast lahedam oli isegi sinna minek, sest kõndisime läbi elurajooni ning O’ahul on kombeks postkaste kaunistada – kirjuks maalida ja muid lahedusi.

Surfilaua sisse ehitatud postkast :)

Pildilt pole näha, aga postkast asus täpselt samasuguste õitega puu all

Kui lähemalt vaadata, siis seal on hullult lahedaid stickereid: "I'm a local somewhere", "I'm not late, I'm on Hawaiian time" jms.

Üks lahedamatest matkadest on siiani olnud Maunawili Falls. Matkana oli see lühike (1h sinna, pool tagasi) ja mudane, aga juga ise oli superlahe. Kahjuks pidime Gerdaga tööle kiirustama, muidu oleks tundide viisi seal olnud ja kaljuhüppeid teinud :). Kaljuhüpetega oli veel see lugu, et polnud päris nii, et ronid üles ja hüppad alla. Üles saamiseks pidi paar meetrit mägironimisskilli rakendama kohas, kus köisi polnud ja kukkudes oleks ilmselt piki kiviseina viis meetrit allapoole lennanud..

Siseveekogude juurde viivate matkade kohta räägitakse alati seda, et on palju sääski ja mida iganes veel, aga ma pole kuu aja jooksul kordagi sääselt hammustada saanud. Mesilaselt suutsin nõelata saada, aga sääselt mitte.. Norm suvi, norm suvi :).

Haikujuline põõsas :D

 

 

 

Tee peal oli päris palju mutta jäetud jalanõusid