Üleeile käisin veits roadtrippimas. Alan Davise Beachil käisin
snorgeldamas, Egiptusega ei anna võrrelda, aga päris huvitavaid kalu
oli. Päris naljakas, kuidas kalad lainetega vees meetri võrra
edasi-tagasi kanduvad ja tuimalt toimetusi edasi teevad.
Waikiki
rand Honolulus on alati ülerahvastatud ja, nagu ma teada sain,
kunstlikult laiendatud. Kui O'ahust sai turnismipiirkond, siis toodi
rannajoone pikendamiseks liiva mujalt juurde. Sealne liiv on imelik,
väga paksude teradega ning kleepub su keha külge nii, et ka vesi ei uhu
seda maha, vaid liiva eemaldamiseks peab reaalselt nahka hõõruma.
Enamus
Honolulust väljaspool asuvaid randasid on suhteliselt inimtühjad.
Käisime Waimanalo Beachil, kus on pehme valge liiv, ujutavad
lained ning puudega ääristatud rannaäär juhuks, kui soovida varjus olla.
Perfektne või perfektne?
 |
| Waimanalo Beach |
 |
| Roadtrippimise vaated on ulmehead. |
Õhtul käisime Spitting Cave'i juures. See on elamurajooni ääres asuv cliffjumpide tegemise koht, kust hüpatakse 7-8 meetri pealt ookeanisse. Ohtlikuks teeb asja see, et ookean peksab vastu kaljusid ning hüppamise koht on täpselt koopa ees, kust lained purskavad tohutu hooga välja. Paar inimest on sinna hüpates ära ka surnud, sest veest välja saada on keeruline ning tormise ilmaga võivad lained paisata vastu kive surnuks. Meeldiv väljavaade.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar