HAWAII: The Dead Man's Catwalk

Eile käisime korteri tüdrukutega The Dead Man's Catwalkil. See asub Waikikist 40 minutilise bussisõidu kaugusel, aga kuna meie tripp algas sellega, et minu ajupuudulikkuse tõttu ootasime valel pool teed bussi, siis kohale jõudsime umbes tund enne päikeseloojangut.

Eemalt paistab Koko Crater, kuhu otsa ma mööda 1048-astmelist treppi ronisin.

Matk ise oli taaskord suhteliselt lebo, paar kilti ülesmäge kõndimist. Tõsi, tee peale jäi umbes kolm aeda ja viisteist silti "Private property! No trespassing! Violaters will be prosecuted.", sest, nagu enamus matkasid Hawaiil, oli ka see tegelikult keelatud. Oih?

Sest miks peaks väike aiakene meid peatama.

Ka sellest koeraaugust tuli läbi ronida.

Ning sellest piirdest mööda.

Pole väga imekspandav, et eestlasi koheldakse kohati kui Ida-Euroopa immigrante, sest meie seadustesse suhtumise vahe võrreldes USAkatega on niivõrd suur. Vähegi toimiva alalhoiuinstinktiga ameeriklastel on respekt või vähemalt hirm jõustruktuuride ja reeglite ees, aga meie vestlus koosnes mõttekatketest, et peaks ikka mango- ja avokaadoraksus ära käima. Kõik, mis keelatud, seda kuhjaga.

The Dead Man's Catwalk on selline matk, kus 99% Hawaiil käinud eestlastest käivad ning mis on paljude Hawaii piltide kogus, aga kohapeal käies on ikka hoopis teine tunne. Esiteks, see tee, kus pildistatakse, on tunduvalt kitsam ja järsema lõpuga kui pildilt paistab ja teiseks, sinna saamiseks peab ikka parajalt turnima.

Pettumustvalmistavalt väike platvorm paistab.

Vaade polnud ka võrreldes paari eelneva matkaga midagi meeliülendavat, aga samas oli ilm pilvine ning ma olen juba imeliste vaadetega ära hellitatud.

 

Catwalki lõpp.

Üritab olla vaade.

Üles jõudmise ajaks oli kell juba väga palju, nii et tegime kerge photoshooti ja lubadusega parema ilmaga naasta hakkasime tagasi minema. Normaalsed inimesed oleks pimenevas võõras linnas läinud tuldud teed tagasi, aga... jah. Ronisime aiaaugust tagasi ning vaatasime - üks teerada keerab mööda mäge alla. Kui mugav. Jõudsime mingite kinni kasvanud treppideni, kust saime natuke veel allapoole, kuni trepid olid nii kinni kasvanud, et otsustasime minna mööda mingit natuke sissetallatud rada edasi. Ühel hetkel läks rada väga metsistunuks kätte ning kolm meist pöördusid tagasi.

Õige tee, mida valida. Viis pluss.

Algas paljutõotavalt.

Normaalsed inimesed pöördusid tuldud teed tagasi.

Meie Gerdaga läksime edasi ja üritasime ikka mööda mäge alla saada. Ühel hetkel lõppes ka see vähene rada ära ja Gerda detektiiviaju viis kokku, et sissetallatud rajad viisid ainult elektriliinideni. Mina ei jätnud jonni ja hakkasin suvaliselt põõsastiku vahelt alla kõndima, sest ei saa ju olla, et siit alla ei saa. Järgmisel hetkel olid ees mitmemeetrised kaljud, mis muidugi panid mu teele lõpu. Not. Ma olekski ilmselt seal kuskil surnuks kukkunud või ööbima jäänud ja järgmisel päeval surnuks kukkunud, kui Gerdal poleks olnud piisavalt kainet mõistust, et sundida meid tagasi minema. Mis seal siis ikka, ronisin järsakut mööda üles, tallusin lõikeheinade vahelt tuldud teed üles ning lõpuks jõudsin tagasi vaateplatvormi juurde, õnneks veel enne kottpimedat. Moral of the story? Hawaiil matkates shortcut'e ei võta.

Tagasiteel, seekord õigel rajal, kõndisime läbi klassikalise USA elamurajooni, kus ma pean järgmine kord raudselt stalkerlikult pilte tegema. Basseinidega majad, skulptuuridega kaunistatud aiad, ornamendid, ookeani-mägede-linna vaated... Nagu Gerda ütles, "kui saaks siin elada, siis oleks valmis järgmised kuradi 40 või 60 aastat pangalaenu maksma". Käid ringi ja vaatad suu ammuli, mis elu mõned inimesed elavad.

Lootsime tagasi saada pickup truckiga, sest meie buss enam nii hilja ei sõitnud, nii et oleksime pidanud ümberistumisega sõitma. Alguses ei vedanud, aga mõneteist minuti pärast peatus kastikas, kuhu mahutasime kuus inimest ära. Õnne jäi seekord väheseks, sest Waikiki asemel saime ainult miili võrra edasi ja kahe bussiga pidime ikkagi koju trippima. Vägemalt elusalt ja peaaegu tervelt.

Normaalhälvikud bussis.