HIINA: Tianjin

Esmaspäeval läksime koos Mannuga Tianjini ta campust ja linnaosa vaatama. Tianjin on Pekingist 2 ja poole tunni bussisõidu või poole tunni kiirrongi sõidu kaugusel, kusjuures ilma kaasas oleva passita välismaalane rongi ei pääse. Jana elab välisüliõpilaste ühikas, mis on väsinud olemisega 16-korruseline maja, kus elanikud on kahestes tubades. Hiina mõistes on tegemist luksusega, sest näiteks hiinlaste ühikas elatakse kaheksastes tubades.

Liiklus pole Hiinas kõige hullem, aga omaette ooper on ta küll. Enne siia tulekut olin kuulnud juttu, et parklakoht maksab rohkem kui auto,  aga see pole mitte autosõitu kõige piiravam osa. Nimelt antakse Hiinas autode numbrimärke… loosi alusel. Iga inimene (tõenäoliselt täiskasvanult) võib sisestada oma andmed riiklikku loosimisse ning oodata, võimalik, et kümme või mitukümmend aastat, et talle antaks numbrimärk. Sealjuures peab loosiõnne korral teatud aja jooksul ostma auto või numbrimärgi õigusest igaveseks loobuma. Iseenesest saab sõita ka ilma numbrimärkideta, kui just politseid ei karda, ja nii sõidabki osa autosid Pekingi teedel ilma numbrimärkideta. Numbrimärkidega on ka selline huvitav seadus, et teatud päevadel on mingi kindla numbriga lõppevatel autodel keelatud sõita, et vähendada ummikuid ja saastet. Pekingis on igal numbrimärgil keelatud sõita ühel tööpäeval nädalas, aga Shanghais on näiteks sõit keelatud ülepäeviti.

Kiirteedel ja Pekingis näeb enamasti liiklemas uusi autosid, samas kui näiteks Tianjini, (8 miljoni elanikuga linna) teedel leidus igasuguseid liiklusvahendeid. Roheline tuli näitab pigem soovituslikku teeületamise aega ning väga tihti näeb keset tänavat seisvaid inimesi, kellest voorivad mõlemalt poolt mööda autod. Oma hämmastuseks nägin Tianjinis ka vilkurites ja täissignaaliga sõitvad kiirabi, kes sõitis aeglaselt üle ristmiku, sest igas reas peatas päästeauto üle lubamiseks alles umbes neljas-viies auto. Lubade saamiseks õpitakse ja tehakse eksamid ainult platsil, ilma kordagi liiklusesse minemata, mis seletab ka osaliselt hiinlaste ma-möödun-sinust-kolmerealisel-teel-neljandana-sekund-enne-seda-kui-sa-hakkad-parempööret-tegema liiklusstiili, mistõttu kasutab näiteks meie autojuht ainult küljepeegleid, sest kes ikka tagant tulevaid autosid jälgib, las vaatavad ise, kuidas terveks jäävad. 

Selliseid kolmekohalisi autosid võib Tianjini linnapildis kohata päris tihti.

Paljudel rolleritel on lenksu küljes käpikud ja mõnikord ka tekk, et kaitsta juhte külma tuule eest.

Veel 10 aastat tagasi oli kolmerattalisi linnades palju rohkem, autode revolutsioon on toimunud alles viimastel aastatel.

Tavaliste valgusfooride kõrval on linnapildis ka foorid, milles tuli väheneb nagu aku.

Tianjinis saime esimest korda tõelist Hiina melu nautida, sest ööbisime hotellis ning liikusime kohaliku eesti-hiina tõlgi/giidiga (aka Janaga), kes viis meid nurgatagustesse poodidesse ja toidukohtadesse. Hotell, neljatärnikas Hiina stiilis, oli suure tänava ääres, mis tähendas ka kaheteistkümnendale korrusele kostvat signaalitamist öö läbi (küsige hoovipoolset tuba!) ning voodeid, mis olid sama kõvad kui mu laud. Hiina reisi teevad sadu kordi paremaks kohalikud eestlased, kes teavad soovitada mitte-nii-turistikaid kohti ning võimaldavad külastada ka kohti, kus inimesed on umbkeelsed, kui hiina keele kõnelemist saab üldse nii kutsuda. Jana viis meid oma kohalikesse lemmikutesse sööma: buffee-stiilis taimetoidurestorani ning Korea söögikohta (jah, Hiinas), kus menüü oli ainult hiinakeelne, millest tulenevalt tellisime ainsad neli toitu, mis olid ilma lihata, ning sedagi teenindajaga (hiina keeles) konsulteerides. Astusime läbi Jana kooliõpikute poest, mis kujutas endast trellitatud akendega hiinakeelsete meditsiiniõpikutega täidetud 3x4 ruumi kuskil suvalise hoovi nurgataguses.

Linnamelu - keset tänavat võib pakkuda nii juuksuri-, massööri- kui ka pediküüriteenust.

Mul on kuri kahtlus, et Hiinast tagasi tulles hakkavad mind hirmsasti häirima inimesed, kes väidavad, et neile maitseb “(tõeline) hiina toit”. Kohalike sõnul – Hiina toitu pole olemas. On teatud sarnasused piirkonniti, ent ka erinevusi on palju. Müütide kummutamiseks ja kinnitamiseks: nuudleid süüakse pigem põhjapool, riisi lõunas. Riis serveeritakse tavaliselt toitude kõrvale eraldi kausis ning maitsestamata. Toidud üleüldiselt pole kuigi maitsestatud, ei mingeid vürtse, soola, suhkrut, vaid läbiv maitsenüanss on õlisus. Süüakse palju vilju, enamasti kiirelt õliga läbi kuumutatult, nii et kui õlisus välja arvata, on maitse ja tugeva struktuuri säilitanud juurviljad-köögiviljad väga head. Süüakse suppe, mis kujutavad endast enamasti palju vedelikku koos vees hulpivate osakestega, tihti näiteks tofuga, mida üleüldises armastuses soja vastu siin küllalt palju kasutatakse. Magusat ei sööda siin üldse ja tõesti, kui imporditud šokolaadid-küpsised välja arvata, on ainus kohalik maiustus riisijahu kuklike datli või mõne muu vilja täidisega või mingid kummikommilaadsed maiustused, mis on samuti datli või teiste tervislike viljade täidisega. Üllatavalt palju süüakse siin riisijahu – saiu, kuklikesi, pelmeene on menüüs tihti. Üldiselt peetakse hiina kööki, mida hiinalsed söövad, mitte mida maailm reklaamib hiina köögina, väga tervislikuks ja eks ka söömise viis – pulkadega – seab söömisele piirkiiruse. 

Tundsin ära ehk pooled toiduained. Kõige maitsvamad olid paremal ülal ääres olevad lootosejuured.

Poes müüakse õli 5-liitristes kanistriters. Nii palju siis tervislikust toidust.

Seeni on saada ainult suurustes XXL ja XXS.

Tianjini äärelinna tänav, mis on pikalt ääristatud väikeste söögikohtade/putkadega, kust saab osta värskelt tehtud saiakesi, liha, teed, kastaneid.. Pildil on teeputka; kõige pikemad järjekorrad ongi kastanite, tee ning pelmeenide putkade taga.

Sellise õlikihiga olid kaetud KÕIK toidud. Igatsema ei jää.