HIINA: Suur Hiina Müür

Laupäeval saabudes oli sudu nii paks, et nähtavus oli mõnikümmend meetrit, kusjuures selline ilm polnud ainult Pekingingis, vaid 700 kilomeetri kaugusele Shenyangini välja. Pühapäevaks oli ilm juba ilus ja saastatuse näitaja madalam kui näiteks Eestis; tuulest oleneb siin väga palju.
Pekingis, nagu paljudes suurlinnades, on aedade ja valvuritega piiratud elurajoonid, kus on olemas ka lasteaed, kool, pood, jõusaal ja üleüldse praktiliselt kõik eluks hädavajalik, nii et soovi korral ei peaks piirkonna piiridest lahkumagi. Me elame kinnises rajoonis, kus elab palju ameeriklasi, mida on ka näha Halloweeniks kaunistatud aedadest. 

Terve ümbruskond on nagu simsiga valmis tehtud ja tänavate kaupa kopeeritud-kleebitud, üksi ringi jalutades eksiks ära, sest mingit eristavat teeviita küll ei leidu.

Igas toas on vähemalt kolm-neli maali, mulle sobib! Tegelikult on enamus maale Karini tehtud, Hiina maali tüüpi (nagu näha paremal). Homme hommikul lähen ise ka maalitundi.

Kaktusevili ehk dragon fruit - maitse on sarnane kiivile.

Mõista mõista, mis need on..
Näevad välja nagu väikesed õunad, maitsevad ka sarnaselt, krõmpsuvad. Tegelikult on värske dattel.

Hiinas on peaaegu silmaga näha, kuidas iga päevaga riik areneb ja linnad kasvavad. Kortermaju ehitatakse linnaosade kaupa, lennujaamad tehakse varuga hiiglaslikud ning autoteed kuue-, kaheksa- või kümnerealised, isegi kui otsest vajadust hetkel veel ei ole. Veel kümme aastat tagasi olid Pekingi laiad ringteed, (mida nüüdseks on kokku juba viis, kui mitte rohkem), autodest pooltühjad, ent nüüd venivad vähemalt tipptundidel läbipääsmatud ummikud kilomeetrite viisi. Tööjõudu ja raha siin on, Hiina jüään tugevneb iga aastaga ning arenguruumi on tohutult. Ma ei imesta absoluutselt, kui Hiinast saab lähiajal sarnaselt USAle uus maailma juhtiv riik.

Kilomeetrite viisi teeäärt, mida kaunistavad kraanad ja valmivad kõrghooned. Üsna tavaline vaatepilt.

Hiina arhitektuuris on nii vähe disaini, et seda ei saa isegi arhitektuuriks nimetada. Linnad ja külad on ühtlane hallikas-pruunikas mass, olenemata ehitise vanusest, ning kõike – autosid, maju, kõnniteid – katab ühtlane sudust tekkinud tolmukiht. Julgeksin Hiinale anda isegi nime Koledate Kõrghoonete Maa, sest kui välja arvata ameeriklaste, itaallaste jt välismaalaste rajatud linnaosad, on enamik hooneid ehitatud eesmärgiga võimalikult vähese materjaliga tekitada võimalikult palju elamispinda.

Hiina loodus tundub vastavat hiinlaste käitumisele ja arhitektuurile – võib-olla on asi selles, et praegu on sügis, aga looduses on rohkem halli kui rohelust. Suure Hiina Müüri poole sõites oli mägedesse jõudmine väga huvitav, sest need erinevad tunduvalt näiteks Alpide järskudest korrapärase kõrgusega valgetipulistest nõlvadest. Meenusid Siska tunnid, kus ma vist oleks pidanud rohkem tähele panema, sest kohutav tahtmine tekkis teada, mis tekkelised need mäestikud on, milliste laamade liikumisest tekkinud ja muud säärast.. Pakkumine oli, et vulkaanitekkelised, mis seletaks ka mägede korrapäratut voolavat kuju.

Suur Hiina Müür mõjus üllatavalt vähevaimustavalt. Müüri kõrguse perspektiivitunde andis ta tõesti, sest müürile saamiseks pidime kõigepealt sõitma gondlite juurde, siis gondliga üles ning pärast seda veel teid ja treppe mööda mitukümmend meetrit üles. Kuidas inimesed, kes pidid üles ronima, mitte gondliga sõitma, veel müüri ehitada suutsid, jääb mõistatuseks. Müür on ehitatud kõige-kõige kõrgematele mäetippudele, kusjuures vahipostide vahel on palju kaldteid ja treppe, sest mäeharjade kõrguste vahedest tulenevalt on üles-alla ronimist korralikult. Meie külastasime müüri 2 tunni kaugusel Pekingist, just korda tehtud osas, nii et rahvast oli tavapärasest tunduvalt vähem. Külastajatele oli avatud 1 kilomeetri pikkune lõik, 6 vahiposti laiuselt, iga vahe 200 meetrit (et kahe vahiposti vahe oleks vibuga valvatav). 

Igal pool ei saanud läbi vahitornide, sai ka natuke kaljuserval kõõlutud.

Alustasime õigelt poolt - neist treppidest üles poleks suutnud minna, allagi tulla oli kohati kitsas ja järsk. 

Prügi sorteerimine on Hiinas väga populaarne - isegi kui prügikastid on peaaegu prügi.

Müürist isegi võimsama mulje jättis gondlite alla ehitatud uus „vana“ linn, mis oli suuruselt umbes Tallinna vanalinna suurune. (Hea näide Hiina riigi ressurssidest – rajada turismiobjektiks terve küla tehisvanalinna. Eks nad kindlasti teenivad selle raha ka tagasi; peale välisturismi on ka siseturism suur sissetulekuallikas.) Linnakeses oli taaskord näha hiinlaste tulevikku arvestav perspektiiv – linnakesse viivaid piletikontrolli väravaid oli kõrvuti reas 10 või rohkem, kõik seisid tühjana, aga ma olen kindel, et juba mõne aasta pärast on seal kandis rahvast sama palju kui Badalingis või Simatais.) Päevavalguses oli linnake ühtlaselt hall ja igav, ent öösel tuledemängus tehiskanalite kallastel peegelduv linn nägi välja imeline, eriti veel, sest taustal paistis valgustatud Hiina müür. Üldiselt on Hiina öösiti väga pime, eriti Peking ja Tianjin arvestades nende elanike arvu. Tänavavalgustust on väga vähe ning isegi akendest ei kiirga valgust. Samas kasutavad hiinlased turismipiirkondades väga efektselt valgusemängu, kulutades selleks ilmselt tohutult elektrienergiat.

Ei saa öelda, et Hiina WCd oleks mu lemmikud.

Öötuledes "vana" linn, keskel paistmas valgustatud Hiina Müür.

Arhitektuuri ilu tuli välja alles öötuledes.