HIINA: Peking

Hiinas vanu hooneid külastades on ühe nägemine võrdeline sajaga - kõik hooned on ühes stiilis. Sealjuures on hiina arhitektuuris ehitistel tohutult palju peeneid nikerdusi ning detailseid mustreid, kusjuures reljeefseks on nikerdatud nii puidust kaunistused, kui ka kivid. Keelatud Linnas ühendasid erinevaid aedasid laiad trepid, mille vahel olid laiad kivisse uuristatud kaunistustega kaldteed, mida mööda vanasti keisrit kanti. Üks sellistest kivideteedest oli tehtud kiviblokist, mis kaalus 200 tonni(!) ning mida oli aastasadu tagasi veetud sinna Pekingi äärelinnast nii, et teed Keelatud Linnani oli pritsitud talvel veega, et tee läheks libedaks, ning siis lohistatud see suur kivimürakas ühes tükis Keelatud Linna. Ainuüksi Keelatud Linnas on 980 ehitist, aga samaväärse detailsusega on kaunistatud kõik budistlikud templid ja neid ümbritsevad ehitised-müürid. Vaatamata tohutule tööle, mis on läinud nende ehitiste tegemisse, ei jätnud neist ükski mulle kuigi suurt muljet. Keelatud linnas oli üks väga ilus ala - aed, kus lisaks kiviväljakutele olid ka puud-põõsad-tiigid. Ilmselt vajab eestlane värsket rohelist loodust, sest ka mägede-tornide otsast avanevad (ilusad) vaated suduga kaetud rohelistele parkidele ei suutnud mind ahhetama panna.

Tüüpiline klassikalises hiina arhitektuuris ehitis Keelatud Linna aias.

Ülidetailsed on ka hoonete katused, mis on nii kõrgel, et silm eristab vaevu erinevaid värve.

Detailid, detailid.

Kell võis olla kolm päeval. Sudu muudab kõik halliks.

Tohutult huvitav oli käia budistlikes templites, mitte turistikates, vaid lihtsalt templites, kus hiinlased käivad palvetamas. Kristlikust kultuurist tulev inimene peab usku enamasti millekski pühalikuks ning tõsiseks, samas kui budismi templite kompleksis on palju lõbusate paksude mehikeste kujukesi, värvilistes kostüümides jumalaid ning muidugi väga palju üleni kullatud Buddha kujusid. Iga tähtsama kuju ees on maas punased matid, et palvetajatel oleks pehmem oma rituaale teha. Hämmastav oli näha ühes Tianjini budistlikus templis inimesi põlvili nende kujude poole palvetamas, puudutades mitu korda pealaega matti ning tehes mingeid rituaalseid kummardusi. Kultuuride erinevus on ikka väga suur, kui mind ajas budistlik tempel pigem positiivselt naerma kui pani kõrgemate jõudude vägevusele jõudma. Samas peab tunnistama, et budistlikud väärtused tunduvad palju mõistlikumad kui kristlikud. À chacun son goût. 

Ka tema ees oli palvetamise matt. Tõsise näoga temalt õnnistust paluda nüüd küll ei suudaks.

Selle jumaliku tüübi lõbusaid variatsioone oli selle templi alal päris palju. 

Budistlik kujuke meie õmbleja laual.

Kõigist vaatamisväärsustest palju suurema mulje jättis keskmise inimese elukoha nägemine - kitsad tänavad, madalad hallid majad, ühiswc terve tänava peale. Sellised hutongid eksisteerisid kõrvuti kõrghoonete ja vaatamisväärsustega, peidetud turistide silme eest, ent tegelikult olemas kõrvaltänavas. Kahjuks pole mul mingit infot, mis olud majades valitsevad - kas kraanist tuleb vesi, kas elektrit on, kui palju rahvast elab. Väljaspool paistsid küll kütteks õhksoojuspumbad ja madalad elektriliinid jooksid paralleelselt tänavatega, nii et ehk kõige hullem olukord ei ole. Naljakas juhtum seoses hiinlaste toitumusharjumustega oli, kui ostsime kohalikust pagariärist midagi, mis nägi välja nagu kuivatatud mango, aga oli konsistentsilt pigem tortilla sarnane. Nagu selgus, siis ei mingit kuivatatud mangot, oli hoopis kuivatatud, väga paljus õlis leotatud saialaadne krõps. Mida siis muud kui õli ja saia!

Hutongis.

Täiesti teine reaalsus vaid üks tänavavahe 10-realistest autoteedest.

Veel rääkimata jäänud random tähelepanekuid. Hiinas, mis on tegelikult tee kultuuri maa, sain ma peaaegu eranditult erakordselt head kohvi. Nagu ema kommenteeris, on hiinlased väga head jäljendajad. Ju siis on hispaanlastest-prantslastest õppust võtnud. Uksed ja lukud käivad Hiinas täpselt vastupidi, vähemalt wc'de kabiinidel ja poodide välisustel. Tianjini rongis paningi pange - tõmbasin ust ja arvasin, et see on lukus, mõne sekundi pärast tuli kõrvalt inimene välja, muidugi ust sissepoole tõmmates, mitte lükates..
Hiinas ei anta tippi, mitte kellelegi. Ei pakikandjatele, koristajatele, taksojuhtidele, ettekandjatele. Hind on hind ja kui sa üritad kellelegi tippi jätta, annab ta ikkagi õige raha sendipealt tagasi. Hiinlased on töö suhtes väga kompleksidevabad. Nägin palju koristajaid, ehitajaid, teenindajaid - n.ö. musta töö tegijaid, kellest keegi ei tundunud oma ameti üle häbi tundvat. Samuti on palju tööjõudu - kohalikud räägivad, et kui on vaja näiteks mehi kive kandma, siis tuleb lihtsalt teatud kohas mainida, et sel päeval sel kellaajal on selliseks tööks mehi vaja ja võib kindel olla, et grupp mehi on kohal. Töötajate paljusus lubab ka töötajaid roteerida, ei tea siis kas korruptsiooni ära hoidmiseks või lihtsalt kultuurist tulenevalt, aga näiteks meie elamispiirkonna väravates olid peaaegu iga päev erinevad valvurid. Sama on väga paljudes töökohtades - ilmselt töötaja ei tea üle päeva-kahe ette, kus täpselt ta järgnevatel päevadel tööl on.

Selline liberaalsus - toas ja metroojaamas võib suitsetada küll, lihtsalt, olge head, ärge päris voodis suitsetage..

Pekingi elanikud on suurlinnastunud. Tohutu hulk inimesi, suurem enamus, on kogu aeg ninapidi telefonis. Metroos, eskalaatoritel, tänaval - igal pool inimesed kas vaatavad videoid, loevad e-raamatuid või sms'ivad. Inimesed on väga endassetõmbunud ning ei räägi ühistranspordis mitte kellegagi mitte midagi. Ja tõesti - mitte midagi. Väljendit duibuqi ehk vabandust ei kuulnud ma mitte kordagi, rääkimata siis millestki pikemast. Kui oli vaja välja või sisse saada, siis trügiti. Samas avaldus see suurlinna omapära enamasti maa all, mitte maa peal poodides, tänaval ja parkides, kus inimesed olid siiski sõbralikud ja viisakad.

Hiinlased liiguvad palju ja hoiavad füüsilist aktiivsust au sees. Parkides võib näha hommikul kella 5st 8ni tohutul hulgal rahvast, kes võimlevad, tantsivad, teevad tai chi'd, kõnnivad tagurpidi treppidest üles, mängivad malet, mida iganes. Sealjuures ei pea tulema parki oma sõprade ja oma mängudega, vaid võib alati ka teistega liituda. Õhtul seitsme paiku sööma minnes, kui väljas oli juba pime, nägime ühe pargi väravate ees tantsimas tervet gruppi inimesi: nooremaid ja vanemaid naisi, ka paari meest. Polnud isegi aru saada, kes täpselt liigutusi ette näitas, aga inimesi tuli sujuvalt juurde ning kogu trall kestis seal vähemalt tunni. Ka Tianjinis nägime Jana ühika kõrval oleval staadionil õhtul juba pimedas kõndivaid inimesi. Just kõndivaid, mitte jooksvaid, kusjuures oma õhtust jalutuskäiku ringiratast tegid nad päris pikalt.

Üks asi, mida ma Hiinast igatsema jään on puhtus. Tänu riiklikule korrashoiusüsteemile olid alati puhtad suured tänavad ja avalikud wc'd, vaatamata sellele, et näiteks Pekingis elab üle 21 miljoni inimese. Üldiselt ongi Hiina tunduvalt puhtam teistest Aasia riikides ja seda osalt tänu seadusele, mis pani trahvid prügi maha viskamise eest.

Until next time. 

Armastusega,
Kristi.