kolmapäev, 2. september 2015

HAWAII: Kuli'ou'ou Ridge Trail

Reisimise ja kooli tuhinas pole aega saanud kirjutada, aga mõnest heast asjast veel rääkida.
Ühel päeval võtsime Maribeliga ette matka Kuli'ou'ou Ridge Trailile. Nagu ikka O'ahul, pääsesime bussiga matkaraja algusest umbes poole tunni jalutuskäigu kaugusele, nii et saime veel üht kohalike elurajooni uudistada. Tegemist oli madalama keskklassi piirkonnaga, aga olenemata sellest nägi ka seal mõne tänava tagant teepervel seismas ebanormaalsete mõõtmetega maastureid. Selle piirkonna "eripära" olid igasugused huvitavad lilled ja õitsevad puud, mis teeäärsetes aedades kasvasid.

 







Hoe Hoe Street :D
Kuli'ou'ous on nii Ridge Trail kui ka Valley Trail, me valisime loomulikult selle, mis viis üles mäestiku harja peale. Rada oli O'ahu kohta väga lauge ja lühike, 2,5 tundi üles ja natuke vähem alla. Lootused väga kõrged polnud, piltidelt ei tundunud väga vaimustav (ära hellitatud laps), aga peab mainima, et rada oli üllatavalt lahe. Matkasime läbi kolme.. metsatüübi või midagi sellist :D. Keskmine vöönd oli paksult täis mingeid väga pikkade okastega männitaolisi puid, nii et kui kuumus välja arvata, siis lõhnas peaaegu nagu Eesti :). Kõige kodusem lõhn Hawaiil igastahes.

Ridge Trail üles mäge, Valley Trail alla.
Vahelduseks varjuline rada
Okkad jätsid peaaegu lume mulje, ülevalpool olid nad helekollased.

Lõpus pidi veel pingutama 200 trepiastet ülesmäge
Üles jõudes oli väga tuuline ja tegelikult olime pooleldi pilve sees, nii et kõik tipus tehtud vaadete pildid on ülevalt 50% hall mass. Oleks väga-väga tahtnud matkata mööda ridge traili edasi: kaljuserval looklev tee, iga paarikümne meetri tagant natuke köite abil üles või alla kaljuronimist ja ulmelised vaated. Kahjuks, VÄGA kahjuks pidin tegelikult umbes 3 tunni pärast tööl olema, kusjuures allaminek võttis poolteist+ tundi ja bussisõit tund, nii et olime graafikust väga maas, aga ma ikkagi trippisin mööda kaljuserva nats maad edasi-tagasi, kõigest järgmise kaljunukini, et natukenegi adrekat sisse saada. Järgmine aasta pean kindlasti vabal päeval võtma pikema matka ette lihtsalt mööda rada, mis mäestiku servapidi lookleb, sest need vaated ja kõõlumisest saadav adrenaliin on imelised.

Pilved? Pilved.








Alla kõndides jäi tee peale väga palju häid ronimispuid, nii et ma pidin iga teise tee kõrvale jääva puu otsa ronima ning pilti tegema.. Tulemuseks oli see, et raja lõpu me kiirkõndisime ja shortcuttisime ning viimased 10 minutit üldse sprintisime läbi elurajooni, mina pidevalt live bussiaegu tšekkides. Buss jäi 2 minti hiljaks, jõudsime täpselt enne bussi peatusesse ja ma jõudsin isegi õigeks ajaks (või klassikaliselt 1 minut hilinedes) tööle.