esmaspäev, 3. november 2014

HIINA: Peking

Hiinas vanu hooneid külastades on ühe nägemine võrdeline sajaga - kõik hooned on ühes stiilis. Sealjuures on hiina arhitektuuris ehitistel tohutult palju peeneid nikerdusi ning detailseid mustreid, kusjuures reljeefseks on nikerdatud nii puidust kaunistused, kui ka kivid. Keelatud Linnas ühendasid erinevaid aedasid laiad trepid, mille vahel olid laiad kivisse uuristatud kaunistustega kaldteed, mida mööda vanasti keisrit kanti. Üks sellistest kivideteedest oli tehtud kiviblokist, mis kaalus 200 tonni(!) ning mida oli aastasadu tagasi veetud sinna Pekingi äärelinnast nii, et teed Keelatud Linnani oli pritsitud talvel veega, et tee läheks libedaks, ning siis lohistatud see suur kivimürakas ühes tükis Keelatud Linna. Ainuüksi Keelatud Linnas on 980 ehitist, aga samaväärse detailsusega on kaunistatud kõik budistlikud templid ja neid ümbritsevad ehitised-müürid. Vaatamata tohutule tööle, mis on läinud nende ehitiste tegemisse, ei jätnud neist ükski mulle kuigi suurt muljet. Keelatud linnas oli üks väga ilus ala - aed, kus lisaks kiviväljakutele olid ka puud-põõsad-tiigid. Ilmselt vajab eestlane värsket rohelist loodust, sest ka mägede-tornide otsast avanevad (ilusad) vaated suduga kaetud rohelistele parkidele ei suutnud mind ahhetama panna.
Tüüpiline klassikalises hiina arhitektuuris ehitis Keelatud Linna aias.
Ülidetailsed on ka hoonete katused, mis on nii kõrgel, et silm eristab vaevu erinevaid värve.
Detailid, detailid.
Kell võis olla kolm päeval. Sudu muudab kõik halliks.
Tohutult huvitav oli käia budistlikes templites, mitte turistikates, vaid lihtsalt templites, kus hiinlased käivad palvetamas. Kristlikust kultuurist tulev inimene peab usku enamasti millekski pühalikuks ning tõsiseks, samas kui budismi templite kompleksis on palju lõbusate paksude mehikeste kujukesi, värvilistes kostüümides jumalaid ning muidugi väga palju üleni kullatud Buddha kujusid. Iga tähtsama kuju ees on maas punased matid, et palvetajatel oleks pehmem oma rituaale teha. Hämmastav oli näha ühes Tianjini budistlikus templis inimesi põlvili nende kujude poole palvetamas, puudutades mitu korda pealaega matti ning tehes mingeid rituaalseid kummardusi. Kultuuride erinevus on ikka väga suur, kui mind ajas budistlik tempel pigem positiivselt naerma kui pani kõrgemate jõudude vägevusele jõudma. Samas peab tunnistama, et budistlikud väärtused tunduvad palju mõistlikumad kui kristlikud. À chacun son goût. 
Ka tema ees oli palvetamise matt. Tõsise näoga temalt õnnistust paluda nüüd küll ei suudaks.
Selle jumaliku tüübi lõbusaid variatsioone oli selle templi alal päris palju. 
Budistlik kujuke meie õmbleja laual.
Kõigist vaatamisväärsustest palju suurema mulje jättis keskmise inimese elukoha nägemine - kitsad tänavad, madalad hallid majad, ühiswc terve tänava peale. Sellised hutongid eksisteerisid kõrvuti kõrghoonete ja vaatamisväärsustega, peidetud turistide silme eest, ent tegelikult olemas kõrvaltänavas. Kahjuks pole mul mingit infot, mis olud majades valitsevad - kas kraanist tuleb vesi, kas elektrit on, kui palju rahvast elab. Väljaspool paistsid küll kütteks õhksoojuspumbad ja madalad elektriliinid jooksid paralleelselt tänavatega, nii et ehk kõige hullem olukord ei ole. Naljakas juhtum seoses hiinlaste toitumusharjumustega oli, kui ostsime kohalikust pagariärist midagi, mis nägi välja nagu kuivatatud mango, aga oli konsistentsilt pigem tortilla sarnane. Nagu selgus, siis ei mingit kuivatatud mangot, oli hoopis kuivatatud, väga paljus õlis leotatud saialaadne krõps. Mida siis muud kui õli ja saia!
Hutongis.
Täiesti teine reaalsus vaid üks tänavavahe 10-realistest autoteedest.
Veel rääkimata jäänud random tähelepanekuid. Hiinas, mis on tegelikult tee kultuuri maa, sain ma peaaegu eranditult erakordselt head kohvi. Nagu ema kommenteeris, on hiinlased väga head jäljendajad. Ju siis on hispaanlastest-prantslastest õppust võtnud. Uksed ja lukud käivad Hiinas täpselt vastupidi, vähemalt wc'de kabiinidel ja poodide välisustel. Tianjini rongis paningi pange - tõmbasin ust ja arvasin, et see on lukus, mõne sekundi pärast tuli kõrvalt inimene välja, muidugi ust sissepoole tõmmates, mitte lükates..
Hiinas ei anta tippi, mitte kellelegi. Ei pakikandjatele, koristajatele, taksojuhtidele, ettekandjatele. Hind on hind ja kui sa üritad kellelegi tippi jätta, annab ta ikkagi õige raha sendipealt tagasi. Hiinlased on töö suhtes väga kompleksidevabad. Nägin palju koristajaid, ehitajaid, teenindajaid - n.ö. musta töö tegijaid, kellest keegi ei tundunud oma ameti üle häbi tundvat. Samuti on palju tööjõudu - kohalikud räägivad, et kui on vaja näiteks mehi kive kandma, siis tuleb lihtsalt teatud kohas mainida, et sel päeval sel kellaajal on selliseks tööks mehi vaja ja võib kindel olla, et grupp mehi on kohal. Töötajate paljusus lubab ka töötajaid roteerida, ei tea siis kas korruptsiooni ära hoidmiseks või lihtsalt kultuurist tulenevalt, aga näiteks meie elamispiirkonna väravates olid peaaegu iga päev erinevad valvurid. Sama on väga paljudes töökohtades - ilmselt töötaja ei tea üle päeva-kahe ette, kus täpselt ta järgnevatel päevadel tööl on.
Selline liberaalsus - toas ja metroojaamas võib suitsetada küll, lihtsalt, olge head, ärge päris voodis suitsetage..
Pekingi elanikud on suurlinnastunud. Tohutu hulk inimesi, suurem enamus, on kogu aeg ninapidi telefonis. Metroos, eskalaatoritel, tänaval - igal pool inimesed kas vaatavad videoid, loevad e-raamatuid või sms'ivad. Inimesed on väga endassetõmbunud ning ei räägi ühistranspordis mitte kellegagi mitte midagi. Ja tõesti - mitte midagi. Väljendit duibuqi ehk vabandust ei kuulnud ma mitte kordagi, rääkimata siis millestki pikemast. Kui oli vaja välja või sisse saada, siis trügiti. Samas avaldus see suurlinna omapära enamasti maa all, mitte maa peal poodides, tänaval ja parkides, kus inimesed olid siiski sõbralikud ja viisakad.
Hiinlased liiguvad palju ja hoiavad füüsilist aktiivsust au sees. Parkides võib näha hommikul kella 5st 8ni tohutul hulgal rahvast, kes võimlevad, tantsivad, teevad tai chi'd, kõnnivad tagurpidi treppidest üles, mängivad malet, mida iganes. Sealjuures ei pea tulema parki oma sõprade ja oma mängudega, vaid võib alati ka teistega liituda. Õhtul seitsme paiku sööma minnes, kui väljas oli juba pime, nägime ühe pargi väravate ees tantsimas tervet gruppi inimesi: nooremaid ja vanemaid naisi, ka paari meest. Polnud isegi aru saada, kes täpselt liigutusi ette näitas, aga inimesi tuli sujuvalt juurde ning kogu trall kestis seal vähemalt tunni. Ka Tianjinis nägime Jana ühika kõrval oleval staadionil õhtul juba pimedas kõndivaid inimesi. Just kõndivaid, mitte jooksvaid, kusjuures oma õhtust jalutuskäiku ringiratast tegid nad päris pikalt.
Üks asi, mida ma Hiinast igatsema jään on puhtus. Tänu riiklikule korrashoiusüsteemile olid alati puhtad suured tänavad ja avalikud wc'd, vaatamata sellele, et näiteks Pekingis elab üle 21 miljoni inimese. Üldiselt ongi Hiina tunduvalt puhtam teistest Aasia riikides ja seda osalt tänu seadusele, mis pani trahvid prügi maha viskamise eest.
Until next time. 
Armastusega,
Kristi

reede, 31. oktoober 2014

HIINA: Šoppamisest, teeninduskultuurist ja inimestest

Kolmapäeval nägime ära kõik Hiina šoppamisäärmused - turu, kaubanduskeskused ja õmbleja. Pekingis on hämmastavalt palju firmapoode - Dolce&Gabbana, Gucci, Prada jm leiduvad pea igas kaubanduskeskuses, samuti kuulsad spordipoodide firmad. Kes neist reaalselt midagi ostab, mina ei tea, rikkad hiinlased vist. Samuti on väga palju USA firmasid, ka selliseid, mida näiteks Euroopas ei leidu: KFC on iga nurga peal, Forever 21, Sephora ja palju muud. Paljud kaubanduskeskused kujutavad endast ühe keskuse nime alla koondunud poodide kompleksi - ühest poest teise minemiseks peab läbi käima õuest. Õhtul läksime Yashow turule, mis kujutas endast viiekorruselist maja, mille iga korrus oli pikkade koridoridena täis võltsehteid, riideid, elektroonikat, jalanõusid ja kõike muud mõeldavat ning mõeldamatut. Hindu polnud küljes mitte millelgi ning asja õige hind oli enamasti alghind jagada kümnega. Tänavapildis on näha VÄGA palju hiinlasi, kes kannavad Nike'i tosse, ilmselt 99,9% neist võltsingud. Turul nägin elusuuruses ära väga paljud tooted, mida müüakse Aasia võltsingutele orienteeritud veebilehtedel, nt. aliexpressis, ning üldistusena saab öelda: meiki pole mõtet osta, jalanõud ja elektroonika on väga risky business, sest kvaliteet võib olla kohutav, riideid ja ehteid võib isegi arvestatava kvaliteediga leida. Reedel käisime ka Pärliturul, mis on tegelikult koos Siidituruga üks kuulsamatest Pekingi turgudest, ning seal müüdi "kõrgema klassi" võltsinguid ning palju asju otsekauba hinnaga ehk vähemalt 2-3 korda Eesti hinnast odavamalt.
Kes veel ei teadnud, siis Urban Decay'l on välja tulnud ka Naked 4 ja Naked 5 paletid.
Pärliturg, kus müüakse ka kõike peale pärlite. Tunduvalt peenem ja korralikum kui Yashow.
Üks suurimaid avastusi seoses Hiinaga oli see, kuivõrd olen ma tegelikult ühe mõiste alla pannud oma peas hiinlased ja Hiina. Hiinat kui riiki kujutatakse kui halba-egoistlikku kommunistlikku maad, samas kui hiinlased ise on väga sõbralikud, abivalmid ja meeldivad inimesed. Turistina ja Veiko-Karini sõnul ka Hiinas elades ei tunneta Hiinat kui kommunistlikku kontrollivat riiki, vaid näeb inimesi, kes on oma valitsusest sama erinevad kui näiteks eesti rahvast valitsusest või tallinlased Keskerakonnast. Üks asi, mida tasub siia reisides meeles pidada on see, et Hiina võrguühendusi piirab The Great Firewall of China, mis tähendab, et nett ei ühenda ära ühtegi google'iga seotud lehte, k.a google search, google play ja gmail, facebooki, youtube'i, vimeot, wordpressi, blogspoti ja paljusid teisi populaarseid saite. Ainus viis lehtedele ligi pääseda on kas vpn'iga, mis üldiselt on tasuline ja vaja eelnevalt soetada, või proxy programmidega, mis teevad neti väga aeglaseks, aga ajavad reisi ajaks asja ära. Sealjuures on tavaliselt blokeeritud ka saidid, kust vastavaid programme saab. 
Kuigi välismaailma mõistes on Hiina valitsemisviis mittedemokraatlik, on tänu riiklikule kontrollile siin liikumine väga turvaline. Terve reisi jooksul olen enamik aega käinud 21 miljoni elanikuga linnas ringi, mobiil ja fotokas välitaskus, mõnikord ka rahakott otsapidi taskust välja tolgendamas. Pimedas oleme ringi käinud omajagu, kusjuures siin ei leidu ühtki piirkonda, kuhu pimedas või üksi minek oleks lauslollus ja enesetapp. Väga paljudes teistes suurlinnades, eriti Lõuna-Ameerikas, on teatud piirkonnad, kuhu näiteks politsei ei lähe ning kus tänaval kõndides on 50:50 võimalus lõpetada organidoonori, pantvangi või lihtsalt laibana. Hiinas on teatud isikuvabadused vahetatud suure turvalisuse vastu ning tegelikult pole siinne olukord nii kohutav kui demokraatiat pooldavad riigid üritavad näidata. See ei tähenda, et suur osa elanikest ei elaks viletsates eluoludes või poleks ajupestud, ent inimesed on tunduvalt õnnelikumad kui tavaliselt suurlinnades. 
Turistikates kohtades võib näha väga palju elujõulisi vanu hiinlasi.
Beihai pargis oli palju ülinunnusid minihiinlasi.
Vaatamisväärsuste juures oli väga palju siseturistide gruppe, keda juhtis lipukesega giid. Tihti oli inimestele antud näiteks samasugused erksavärvilised mütsid, aga vahel ka kotid või lausa terve dresside komplekt.

kolmapäev, 29. oktoober 2014

HIINA: Tianjin

Esmaspäeval läksime koos Mannuga Tianjini ta campust ja linnaosa vaatama. Tianjin on Pekingist 2 ja poole tunni bussisõidu või poole tunni kiirrongi sõidu kaugusel, kusjuures ilma kaasas oleva passita välismaalane rongi ei pääse. Jana elab välisüliõpilaste ühikas, mis on väsinud olemisega 16-korruseline maja, kus elanikud on kahestes tubades. Hiina mõistes on tegemist luksusega, sest näiteks hiinlaste ühikas elatakse kaheksastes tubades.
Liiklus pole Hiinas kõige hullem, aga omaette ooper on ta küll. Enne siia tulekut olin kuulnud juttu, et parklakoht maksab rohkem kui auto,  aga see pole mitte autosõitu kõige piiravam osa. Nimelt antakse Hiinas autode numbrimärke… loosi alusel. Iga inimene (tõenäoliselt täiskasvanult) võib sisestada oma andmed riiklikku loosimisse ning oodata, võimalik, et kümme või mitukümmend aastat, et talle antaks numbrimärk. Sealjuures peab loosiõnne korral teatud aja jooksul ostma auto või numbrimärgi õigusest igaveseks loobuma. Iseenesest saab sõita ka ilma numbrimärkideta, kui just politseid ei karda, ja nii sõidabki osa autosid Pekingi teedel ilma numbrimärkideta. Numbrimärkidega on ka selline huvitav seadus, et teatud päevadel on mingi kindla numbriga lõppevatel autodel keelatud sõita, et vähendada ummikuid ja saastet. Pekingis on igal numbrimärgil keelatud sõita ühel tööpäeval nädalas, aga Shanghais on näiteks sõit keelatud ülepäeviti.
Kiirteedel ja Pekingis näeb enamasti liiklemas uusi autosid, samas kui näiteks Tianjini, (8 miljoni elanikuga linna) teedel leidus igasuguseid liiklusvahendeid. Roheline tuli näitab pigem soovituslikku teeületamise aega ning väga tihti näeb keset tänavat seisvaid inimesi, kellest voorivad mõlemalt poolt mööda autod. Oma hämmastuseks nägin Tianjinis ka vilkurites ja täissignaaliga sõitvad kiirabi, kes sõitis aeglaselt üle ristmiku, sest igas reas peatas päästeauto üle lubamiseks alles umbes neljas-viies auto. Lubade saamiseks õpitakse ja tehakse eksamid ainult platsil, ilma kordagi liiklusesse minemata, mis seletab ka osaliselt hiinlaste ma-möödun-sinust-kolmerealisel-teel-neljandana-sekund-enne-seda-kui-sa-hakkad-parempööret-tegema liiklusstiili, mistõttu kasutab näiteks meie autojuht ainult küljepeegleid, sest kes ikka tagant tulevaid autosid jälgib, las vaatavad ise, kuidas terveks jäävad. 
Selliseid kolmekohalisi autosid võib Tianjini linnapildis kohata päris tihti.
Paljudel rolleritel on lenksu küljes käpikud ja mõnikord ka tekk, et kaitsta juhte külma tuule eest.
Veel 10 aastat tagasi oli kolmerattalisi linnades palju rohkem, autode revolutsioon on toimunud alles viimastel aastatel.
Tavaliste valgusfooride kõrval on linnapildis ka foorid, milles tuli väheneb nagu aku.
Tianjinis saime esimest korda tõelist Hiina melu nautida, sest ööbisime hotellis ning liikusime kohaliku eesti-hiina tõlgi/giidiga (aka Janaga), kes viis meid nurgatagustesse poodidesse ja toidukohtadesse. Hotell, neljatärnikas Hiina stiilis, oli suure tänava ääres, mis tähendas ka kaheteistkümnendale korrusele kostvat signaalitamist öö läbi (küsige hoovipoolset tuba!) ning voodeid, mis olid sama kõvad kui mu laud. Hiina reisi teevad sadu kordi paremaks kohalikud eestlased, kes teavad soovitada mitte-nii-turistikaid kohti ning võimaldavad külastada ka kohti, kus inimesed on umbkeelsed, kui hiina keele kõnelemist saab üldse nii kutsuda. Jana viis meid oma kohalikesse lemmikutesse sööma: buffee-stiilis taimetoidurestorani ning Korea söögikohta (jah, Hiinas), kus menüü oli ainult hiinakeelne, millest tulenevalt tellisime ainsad neli toitu, mis olid ilma lihata, ning sedagi teenindajaga (hiina keeles) konsulteerides. Astusime läbi Jana kooliõpikute poest, mis kujutas endast trellitatud akendega hiinakeelsete meditsiiniõpikutega täidetud 3x4 ruumi kuskil suvalise hoovi nurgataguses.
Linnamelu - keset tänavat võib pakkuda nii juuksuri-, massööri- kui ka pediküüriteenust.
Mul on kuri kahtlus, et Hiinast tagasi tulles hakkavad mind hirmsasti häirima inimesed, kes väidavad, et neile maitseb “(tõeline) hiina toit”. Kohalike sõnul – Hiina toitu pole olemas. On teatud sarnasused piirkonniti, ent ka erinevusi on palju. Müütide kummutamiseks ja kinnitamiseks: nuudleid süüakse pigem põhjapool, riisi lõunas. Riis serveeritakse tavaliselt toitude kõrvale eraldi kausis ning maitsestamata. Toidud üleüldiselt pole kuigi maitsestatud, ei mingeid vürtse, soola, suhkrut, vaid läbiv maitsenüanss on õlisus. Süüakse palju vilju, enamasti kiirelt õliga läbi kuumutatult, nii et kui õlisus välja arvata, on maitse ja tugeva struktuuri säilitanud juurviljad-köögiviljad väga head. Süüakse suppe, mis kujutavad endast enamasti palju vedelikku koos vees hulpivate osakestega, tihti näiteks tofuga, mida üleüldises armastuses soja vastu siin küllalt palju kasutatakse. Magusat ei sööda siin üldse ja tõesti, kui imporditud šokolaadid-küpsised välja arvata, on ainus kohalik maiustus riisijahu kuklike datli või mõne muu vilja täidisega või mingid kummikommilaadsed maiustused, mis on samuti datli või teiste tervislike viljade täidisega. Üllatavalt palju süüakse siin riisijahu – saiu, kuklikesi, pelmeene on menüüs tihti. Üldiselt peetakse hiina kööki, mida hiinalsed söövad, mitte mida maailm reklaamib hiina köögina, väga tervislikuks ja eks ka söömise viis – pulkadega – seab söömisele piirkiiruse. 
Tundsin ära ehk pooled toiduained. Kõige maitsvamad olid paremal ülal ääres olevad lootosejuured.
Poes müüakse õli 5-liitristes kanistriters. Nii palju siis tervislikust toidust.
Seeni on saada ainult suurustes XXL ja XXS.
Tianjini äärelinna tänav, mis on pikalt ääristatud väikeste söögikohtade/putkadega, kust saab osta värskelt tehtud saiakesi, liha, teed, kastaneid.. Pildil on teeputka; kõige pikemad järjekorrad ongi kastanite, tee ning pelmeenide putkade taga.
Sellise õlikihiga olid kaetud KÕIK toidud. Igatsema ei jää.

teisipäev, 28. oktoober 2014

HIINA: Suur Hiina Müür

Laupäeval saabudes oli sudu nii paks, et nähtavus oli mõnikümmend meetrit, kusjuures selline ilm polnud ainult Pekingingis, vaid 700 kilomeetri kaugusele Shenyangini välja. Pühapäevaks oli ilm juba ilus ja saastatuse näitaja madalam kui näiteks Eestis; tuulest oleneb siin väga palju.
Pekingis, nagu paljudes suurlinnades, on aedade ja valvuritega piiratud elurajoonid, kus on olemas ka lasteaed, kool, pood, jõusaal ja üleüldse praktiliselt kõik eluks hädavajalik, nii et soovi korral ei peaks piirkonna piiridest lahkumagi. Me elame kinnises rajoonis, kus elab palju ameeriklasi, mida on ka näha Halloweeniks kaunistatud aedadest. 
Terve ümbruskond on nagu simsiga valmis tehtud ja tänavate kaupa kopeeritud-kleebitud, üksi ringi jalutades eksiks ära, sest mingit eristavat teeviita küll ei leidu.
Igas toas on vähemalt kolm-neli maali, mulle sobib! Tegelikult on enamus maale Karini tehtud, Hiina maali tüüpi (nagu näha paremal). Homme hommikul lähen ise ka maalitundi.
Kaktusevili ehk dragon fruit - maitse on sarnane kiivile.

Mõista mõista, mis need on..
Näevad välja nagu väikesed õunad, maitsevad ka sarnaselt, krõmpsuvad. Tegelikult on värske dattel.
Hiinas on peaaegu silmaga näha, kuidas iga päevaga riik areneb ja linnad kasvavad. Kortermaju ehitatakse linnaosade kaupa, lennujaamad tehakse varuga hiiglaslikud ning autoteed kuue-, kaheksa- või kümnerealised, isegi kui otsest vajadust hetkel veel ei ole. Veel kümme aastat tagasi olid Pekingi laiad ringteed, (mida nüüdseks on kokku juba viis, kui mitte rohkem), autodest pooltühjad, ent nüüd venivad vähemalt tipptundidel läbipääsmatud ummikud kilomeetrite viisi. Tööjõudu ja raha siin on, Hiina jüään tugevneb iga aastaga ning arenguruumi on tohutult. Ma ei imesta absoluutselt, kui Hiinast saab lähiajal sarnaselt USAle uus maailma juhtiv riik.
Kilomeetrite viisi teeäärt, mida kaunistavad kraanad ja valmivad kõrghooned. Üsna tavaline vaatepilt.
Hiina arhitektuuris on nii vähe disaini, et seda ei saa isegi arhitektuuriks nimetada. Linnad ja külad on ühtlane hallikas-pruunikas mass, olenemata ehitise vanusest, ning kõike – autosid, maju, kõnniteid – katab ühtlane sudust tekkinud tolmukiht. Julgeksin Hiinale anda isegi nime Koledate Kõrghoonete Maa, sest kui välja arvata ameeriklaste, itaallaste jt välismaalaste rajatud linnaosad, on enamik hooneid ehitatud eesmärgiga võimalikult vähese materjaliga tekitada võimalikult palju elamispinda.
Hiina loodus tundub vastavat hiinlaste käitumisele ja arhitektuurile – võib-olla on asi selles, et praegu on sügis, aga looduses on rohkem halli kui rohelust. Suure Hiina Müüri poole sõites oli mägedesse jõudmine väga huvitav, sest need erinevad tunduvalt näiteks Alpide järskudest korrapärase kõrgusega valgetipulistest nõlvadest. Meenusid Siska tunnid, kus ma vist oleks pidanud rohkem tähele panema, sest kohutav tahtmine tekkis teada, mis tekkelised need mäestikud on, milliste laamade liikumisest tekkinud ja muud säärast.. Pakkumine oli, et vulkaanitekkelised, mis seletaks ka mägede korrapäratut voolavat kuju.
Suur Hiina Müür mõjus üllatavalt vähevaimustavalt. Müüri kõrguse perspektiivitunde andis ta tõesti, sest müürile saamiseks pidime kõigepealt sõitma gondlite juurde, siis gondliga üles ning pärast seda veel teid ja treppe mööda mitukümmend meetrit üles. Kuidas inimesed, kes pidid üles ronima, mitte gondliga sõitma, veel müüri ehitada suutsid, jääb mõistatuseks. Müür on ehitatud kõige-kõige kõrgematele mäetippudele, kusjuures vahipostide vahel on palju kaldteid ja treppe, sest mäeharjade kõrguste vahedest tulenevalt on üles-alla ronimist korralikult. Meie külastasime müüri 2 tunni kaugusel Pekingist, just korda tehtud osas, nii et rahvast oli tavapärasest tunduvalt vähem. Külastajatele oli avatud 1 kilomeetri pikkune lõik, 6 vahiposti laiuselt, iga vahe 200 meetrit (et kahe vahiposti vahe oleks vibuga valvatav). 

Igal pool ei saanud läbi vahitornide, sai ka natuke kaljuserval kõõlutud.
Alustasime õigelt poolt - neist treppidest üles poleks suutnud minna, allagi tulla oli kohati kitsas ja järsk. 
Prügi sorteerimine on Hiinas väga populaarne - isegi kui prügikastid on peaaegu prügi.
Müürist isegi võimsama mulje jättis gondlite alla ehitatud uus „vana“ linn, mis oli suuruselt umbes Tallinna vanalinna suurune. (Hea näide Hiina riigi ressurssidest – rajada turismiobjektiks terve küla tehisvanalinna. Eks nad kindlasti teenivad selle raha ka tagasi; peale välisturismi on ka siseturism suur sissetulekuallikas.) Linnakeses oli taaskord näha hiinlaste tulevikku arvestav perspektiiv – linnakesse viivaid piletikontrolli väravaid oli kõrvuti reas 10 või rohkem, kõik seisid tühjana, aga ma olen kindel, et juba mõne aasta pärast on seal kandis rahvast sama palju kui Badalingis või Simatais.) Päevavalguses oli linnake ühtlaselt hall ja igav, ent öösel tuledemängus tehiskanalite kallastel peegelduv linn nägi välja imeline, eriti veel, sest taustal paistis valgustatud Hiina müür. Üldiselt on Hiina öösiti väga pime, eriti Peking ja Tianjin arvestades nende elanike arvu. Tänavavalgustust on väga vähe ning isegi akendest ei kiirga valgust. Samas kasutavad hiinlased turismipiirkondades väga efektselt valgusemängu, kulutades selleks ilmselt tohutult elektrienergiat.
Ei saa öelda, et Hiina WCd oleks mu lemmikud.
Öötuledes "vana" linn, keskel paistmas valgustatud Hiina Müür.
Arhitektuuri ilu tuli välja alles öötuledes.

pühapäev, 26. oktoober 2014

HIINA: Lennujaamad, lennujaamad

Esialgse plaani järgi pidime saama Pekingisse suhteliselt valutult, 15 tunni ja kahe lennuga. Lõpuks venis minu transfeer, kui Tartust Tallinnasse sõit ka otsa arvata, üle 30 tunni pikkuseks, pagas jõudis meist veel 24 tundi hiljem ning lende sai kokku 3. Ütleme nii, et lennujaamadest sai selleks aastaks küllalt.
Meie Frankfurti lend pidi väljuma 14:15, kuid pool tundi enne väljumist tuli teade, et lend lükkib 16:00ks. Arvestades, et ümberistumiseks oli meil arvestatud 1,5h oli juba siis selge, et tõenäosus Frankfurt-Pekingi lennule jõuda oli olematu. 15 minutit enne Frankfurtis maandumist ehk umbes 18:00 paiku hakati lennukis ette lugema rebookinguid järgnevast lennust maha jäänud inimestele.. Nizza, Birmingham, Bilbao, Bukarest, Istanbul, Los Angeles, Berliin, Peking, kõigi lendude ülesloetlemine võttis vähemalt viis minutit. Peale (koos meiega economys istunud) ülikondades meeste polnud ilmselt kellegi lõpp-peatus Frankfurt, mida näitas ilmekalt ka tervet tuba täitnud järjekord, mis Frankfurtis Lufthansa piletite ümbervahetamise lettide taga lookles. Väidetavalt oli olnud hommikul Frankfurtis kehv ilm(, mis mingil naljakal viisil mõjus ainult Euroopa lendudele. Kahe päeva eest olnud Lufthansa Euroopa lendude streik ei saanud nüüd küll kuidagi hilinemise mõjutajaks olla.) Seega oli meie õnn, et me pidime edasi minema kauglennule, nii et meid võeti järjekorra ette, ilma et me oleks pidanud koos teiste tülpinud inimestega mitu tundi järjekorras ootama. Kauglennud on tunduvalt harvemad, nii et saime asenduslennu kolm tundi hiljem väljuvale Shenyangi lennule, kuigi see tähendas veel nelja tundi Shenyangis istumist ning pooleteise tunnist Shenyang-Pekingi lendu. 
Lennujaamades on väga lahe jälgida seltskonda, mis sealt läbi voorib. Lufthansa piletivahetuse sabas seisis üks vanem, ehk 60ndates naine, kes käitus nagu väike laps, kuigi mitte nii hüperaktiivselt - ta kõõlus ootebarjääri küljes, kiigutas jalgu ja oli üleüldiselt väga mitte-täiskasvanulikult ebareserveeritud olekuga. Mul oli päris kahju, et ma väga stalkerlikult teda ei filminud, sest see vaatepilt oli kulda väärt. Hiljem tuli ta istuma meie taha ja tema jutust ning väga Tara'likust aktsendist sain teada, et ta lendab Los Angelesse, see selgitas natuke ka tema vaba olekut. 
Frankfurti lennujaamas jäid silma erakordselt meeldivad lennujaamade hinnad - pudel vett 3.60. Nagu vanemad mainisid, siis tuli vedelike keeld käsipagasis alles pärast 9/11t, milline meeldiv kõrvalmõju lennujaama toitlustajatele. Teine huvitav kogemus oli siis, kui Frankfurti kauglendude terminali suvalises raamatupoes hakkas mängima Evert & the Two Dragonsi laul. Päris kodune oli.
Erinevate kultuuride kokkupõrked hakkasid pihta juba Frankfurt-Shenyang lennul. Eestlastest istusime kolmekesti lennuki neljases pingireas, meie kõrval üks Hiina naine. Olime juba maha istunud ja stuardessid seletasid ohutusnõudeid, kui too naine hakkas oma koha pealt ära käima ja meie taga istuvate hiinlastega rääkima. Mingi aja pärast istus ta oma kohale tagasi ja ma arvasin, et ehk ta lihtsalt suhtles enne lennu väljumist veel sõpradega. Oh, ei. Mõne minuti möödudes üritas ta mu isale, kes ta kõrval istus, kätega teada anda midagi kohtade vahetusest. Algul mõtlesime, et ta tahab minna teise äärde ema asemele, saada ehk tuttavatele lähemale, aga ei - ta soovis, et mu ema ja isa vahetaks kohad ära, et ta ise ei peaks mehe kõrval istuma.. No võta siis kinni. Usuline kuuluvus ei tohiks põhjuseks olla, see on pigem islamismi kui budismi/India usundite komme hoiduda sugudevahelisest (füüsilisest) kontaktist, ma kahtlustaks pigem ida ühiskonna mõjutusi, mis hoiavad mehed ja naised praktiliselt abiellumiseni lahus ning sellist asja nagu meeste ja naiste vaheline sõprus ei tunnista. See vahejuhtum jäi mulle nii eredalt meelde, sest see naine ei rääkinud isegi inglise keelt (ega ühtki muud keelt peale hiina keele), ometi oli ta vajadus mitte istuda mu isa kõrval nii suur, et ta oli valmis käte abil selgitades paluma inimestel kohti vahetada. Mida oleks ta teinud siis, kui ta kõrval oleks istunud kolm meest? Olgem ausad, ma pole ka just võõraste inimeste fänn, aga minnes reisima, olen ma arvestanud võimalusega, et pean mõnes lennukis viis või kümme tundi istuma inimese kõrval, kes on teisest soost, rassist, vanusest kui mina. Hämmastav oli see kogemus igastahes.
Tegelikult ma naudin lendamist, vähemalt Euroopa lende, aga ööbimisega lennud on ikka selline piin, et mul tekkis tohutu respekt väliseestlaste vastu, kes käivad aastas mitu korda eestis lendudega, mis mis võtavad ööpäeva või vahel mitu. Lend, mis algab Eesti aja järgi kell pool 10 õhtul, toitlustus kestab öösel ühest kaheni, siis tuleb "ööuni", taustaks ajudele hakkav lennukimüra, hommikusöök algab Eesti aja järgi kell 7 hommikul, mis on kohaliku aja järgi kell 1 päeval, on nii koormav, et peast käib läbi mõte, et ei taha enam kauglende teha, võin kas või käia nagu USAkad ainult oma maailmajaos..
Lennukitoitudest pole vist mõtet rääkidagi. Olgugi, et oli väga meeldiv üllatus, kuivõrd normaalselt anti lendudel süüa, mõjub lennukitoit rohkem mürgina kui kõhutäitena. Frankfurt-Pekingi lennule oli meil eraldi tellitud taimetoit, aga kuna meie lend tõsteti ümber, pidime antavat toitu vastavalt prepareerima. Nii ma siis istusin lennukis, ise viimase 36h jooksul vaevalt 6 tundi maganud, ja üritasin oma hommukunuudlite küljest riivitud liha salvrätiga eemaldada. Kusjuures, eelnev õhtusöök serveeriti täpselt siis, kui lendasime üle Tartu Shenyangi poole. Koosenlased, lehvitasin teile :). 
Teine suurem kultuurikogemus seoses hiinlastega oli enne Shenyangi lennule minemist. Lennukile minemiseks pidime piletitega minema läbi väravate, aga kuna meie piletid olid ära muudetud, pidime uuesti riiki sisenemise aja ümber vormistama. Kuna me ei pääsenud väravatest läbi, võeti meid kõrvale infolaua taha, et vajalikke muudatusi teha. Ent kui meie ei liikunud väravatest läbi vaid astusime kõrvale, astus meie selja taha terve rivi inimesi, kes meie taga seisid. Olenemata kõigist eelnevatest inimestest, kes olid meie ees väravast läbi läinud, jäid kõik hiinlased meie taha seisma, nagu tähendaks punaseks vilkunud värav seda, et lennukisse sisenemise reeglid on muutunud. Sama fenomeni nägime ka enne enda piletikontrolli - stuardessid, kes juhtisid inimesi läbi väravate, pidid inimestel kätest kinni võtma, et juhtida nad vastava väravani ning korrutama üht sama lauset neli korda, et keegi neid tähelegi paneks. Ka algne järjekord piletikontrollis ei tekkinud vastava teate järel, nagu näiteks Eestis tavaks, vaid nii, et üks inimene tõusis ootetoolidelt püsti ning läks väravate juurde ning poole minutiga oli tekkinud 20 meetrine saba. Stuardess ütles küll, et 10 minutit on veel aega pardale minemise alguseni, kuid saba ainult pikenes. Samas, iseenesest mindi väravatest läbi väga kiiresti, muidugi kuniks tõrget ei tekkinud. Tundub, et asiaatide kollektiivsust propageeriv kultuur on viinud selleni, et nad on poolkurdid igasugustele välistele mõjutajatele - töölistele, teenindajatele - kuid väga altid jälgima grupikaaslasi. Meenus kohe koomiks, kus sead järgisid karja, et oleks ohutum ning tapamaja ukseavas oli juba liiga hilja, et ümber pöörata.. 
Veel üks üllatus oli hiinlaste välimus. Üldiselt on kõrva jäänud info, et asiaadid on saledad, nooruslikud ja ilusad. Tõsi, väga peenikeste inimeste osakaal on keskmisest suurem ning ühtegi rasvunud asiaati ei ole silma jäänud, ent siiski oli lennujaams küllalt palju pontsakaid hiinlasi. Ema pakkus välja, et tulenevalt hiinlaste ühe lapse poliitikast poputatakse see ainus laps üle ja oma loogika on selles teoorias olemas. Samuti olid mulle üllatuseks vanemad asiaadid, täpsemalt nende näonahk, mis polnud kortsus nagu näiteks vanematel europiididel, vaid kuidagi poorne nagu apelsin ning, parema kirjelduse puudumisel, lõtv ja mügarik nagu väga palju alla võtnud inimese kõht. Sealjuures oli paljude vanemate inimeste nägu väga ümar ja põsed paksud, lihtsalt nahk nagu Lõuna-Eesti maastik. Sellega mu kirjeldamisoskus piirdub, ent oma 30x zoomiga kaameraga tahan selle fenomeni küll paremaks seletuseks jäädvustada. Väga poliitiliselt ebakorrektselt lisaks veel, et tõenäoliselt tulenevalt mu elukohast "ilusate naiste maal", olen ma näinud väga vähe tõeliselt kauneid inimesi. Eestis võib praktiliselt igas ruumis, kus on vähemalt 10 inimest, leida minimaalselt ühe inimese, kelle juurde läheks ja ütleks talle siiralt, et ta on väga kaunis, ent võimalik, et tulenevalt harjumatutest juukselõikusstiilidest ning näojoontest pole ma saanud inimeste vaatlemisest kõige suuremat esteetilist naudingut.
Pärast üliväsitavat lennureisi oli imeline saabuda Pekingisse, kus olid vastas eestlased, kes suutsid suhelda kohalikega hiina keeles ning leida meie pagasi oletatava asukoha, isiklik autojuht, kes viis meid turvaliselt punktist A punkti B ning must leib ja hapukoor ootamas pärast pikka enese lennujaama toitudega mürgitamist. Oleks selline eestlaste võrk üle maailma olemas, oleks ma juba ammu kas või packbackerina ümbermaailmareisile läinud.